Nii. Olen kodus...väga seiklusvaeselt, kui ma teistega võrdlen, mu lend jäi nii...pool tundi hiljaks ^^.

Nii, asjad mida ma olen kodus igatsenud...

1. diivan

2. telekas

3. vannituba (mis on sama suur, kui mu ühika tuba)

4. normaalne vesi

5. Minu tuba, kus mul on vaja aega, et jõuda ühest otsast teisse

6. Minu ülilahe lamp, mis hakkab tööle, kui seda puudutada.

7. Ja, ok, mu vanemad.

8. WLAN, ehk siis ma saan läpakaga igal pool kodus olla.

9. Youtube!!!

Ning...ma ei tea, kas see on ainult minul, aga musklitel olemas mingi füüsiline mälu kodust...ehk siis ma saan ka suletud silmadega minna vannituppa ja treppist alla ja diivanile, ja see on nii lahe...ühikas pole mul seda veel tekkinud.

Jaa nõudepesumasin ^^. Ma isegi mõtlesin, et võtan oma nõud kaasa, et need üks kord korralikult puhtaks pesta :D

Edasi hakkan siis nautima seda, et jõulupühapäeval on kõik poed lahti ja siis ka seda, et kinos on filmid inglise keeles, ja ka jürxi seltsi ka vist ja aiku wiid ja trennniiiii. Niiet...vaatab.

Häid jõule, muideks!

Hetkel jälgin, kuidas ma Skype'is online olen...offline...online...offline...online....offline. Ning jah mul ei ole midagi muud teha, kui seda jälgida. Nii lahe, kui skype ei tööta. Just siis, kui ma üksinda ühikas olen. Ning see ei ole üldse minu kõige tähtsam sidevahend.

Täna ei viitsi ma eriti liikuda, kuigi peaks minema oma lennukipileti välja trükima ja pakkima ja ikkagi selle ühe mantli ostma, mida ma eile peale 5 tundi leidsin, proovisin 10 korda ning siis reserveerisin tänaseni. Sööma peaks ka veel, ja loodetavasti mitte ainult Bretzel-Kaasaostetud saiake-jõuluturu grillvorst - jõuluturu pannkook nutellaga - Latte macchiato - jne - kõik toidud "Top 100 ebatervislikutest toitainetest" Ning jaa, salli on mul ka vaja, tuli praegu meelde.

Suurim feil 4 kuu jooksul

Esmaspäeval kell 10 on mul selle aasta viimane eksam, soovige edu siis :D Osad profesoorid lubasid teha eksamit juba neljapäeval või reedel, minu professor ütles selle peale lihtsalt "ei", et nüüd ma olen üks viimastest, kellel eksam veel ees on...Samas, mu eksamieelne närvitsemine oli vist kõrgpunktis juba neljapäeval, kui ma arvasin, et ma saan kohe eksamit teha, kordasin siis kõige tähtsamad asjad üle, sain aru, et ma tean nii kõige tähtsamaid asju...nüüd siis natuke rahulikumalt töötan kordamisküsimusi läbi ja hiljem vaatan atlase lõpus kokkuvõtteid ja siis meie professori loengute powerpointe ja märkmeid. Homme peaks vist uuesti oma kitli ära tooma ja pesema.

Vastavalt läksin reedel ka tähistama osadega, kellel on juba see tähtis kolmas eksam viiest möödas (on vaja kolme, et teise semestris jätkata, 2 võib järgmisel aastal nt järgi teha). Käisime uisutamas, mis oli lihtsalt peaaegu nagu unes....raekojaplatsi keskel, jõuluturg ümber, mängis muusika, värvilised tuled, ja siis hakkas veel lund sadama ^^. Siis läksime Marstal-

Cafesse, mis on tegelikult ülikoolisöökla, aga suhteliselt uhke, sõime. vaatasime jalgpalli ja jõime kakaot ja teed (öeldi, et kokteile ei ole enam...?) ja tegelikult jõudsin ma siis kell pool 1 juba koju.

Aga peale uisutamist ja kakaot olin nii väsinud, et magasin kella poole 11ni...

Ja nüüd tuleb siis see feili osa. Ärkasin aeglaselt siis üles, keetsin teed, sõin kummikomme ja hakkasin aeglaselt kordamisküsimusi edasi lugema, siis jõudsin....erm..ejakulaati koostiseni, ja mõtlesin, et kontrollin korraks meile, sest ei viitsi edasi lugeda. Ainus lugemata meil oli anatoomia tuutorilt, kes meenutab meile kella 10st kohtumist saalis, et kõik veel kord läbi rääkida.

:D

Nojh, kiiresti prep-teksad jalga, jope selga ja jooksuga anatoomia hoonesse. Olin selle täiesti ära unustanud...veel reede õhtul ma hoiatasin kõiki, et ma pean varem ära minema, sest ma pean kell 10 ülikoolis olema, nad nõustusid, sest ühel oli vaja trenni minna ja teisel pesu pesema jne...Peale seda oli see mu peast pühitud. Nii hea, et ma elan linnakus, nad jõudsid enne mind veel ainult "meie" laiba suguorganid läbirääkida, kogu rinnaku ja seedeorganite arutamises sain ma ka veel osaleda. Muidugi jama, sest see allapoole verevarustus on just see osa, mis mul nii hästi veel peas ei istu, aga nojh. :D

Sii on muidugi ka seelumetorm, millel on isegi nimi "Petra" antud. Siin on tegelikult juba nii korralikult 10-15 cm lund, mille tõttu aga hoiatati olla liikluses ettevaatlik, ja pigem miite välja

minna, kui just hädaolukord pole...LOL Siis ma saan kõiki shokeerida, jutustades, et kodus minu 1,6 meetrist aeda juba pole eriti näha.

Leidsin siin glöggikummikomme ^^ Ah jaa, ning mu tasuta espressomasin jõudis kohale. Ma ei joo muidugi kohvi, aga tee tuleb maitsev selles. Ning mu teises tantsutrennis vabandas treener, et ta ei mäleta minu nime, kuigi ma olen ju kogu poolaasta käinud...ja vastasin, et pole viga, ma olen ju ainult teine kord kohal, ta oli shokis ja ütles, et et märganudki... lol

Oeh, kavokaavalsed ja portokavaalsed anostomoosid ootavad mind...

Täiesti lõpp kui palju on teha...päevad on kuidagi hullumeelselt täis.

Teisipäev oli veel suht normaalne, ärkasin vara üles, õppisin natuke, siis oli loeng, kus oli üks vabatahtlik töö, mis on aga eelduseks tuutoriks saamiseks. 120 küsimust ühe tunniga...siis paus, kus me jõudsime veel kiiresti sööklas ära käia, siis loengu teine osa, siis kohe tuutoritega kohtumine, siis prepareerimine kella kuueni...kuni ma siis koju läbimärjana jõudsin ja ära kuivasin ja sõin, oli juba ikkagi nii pool kaheksa, kui ma õppimist alustasin, ja kell 11 tuli üks sõber külla, ja me hakkasime lobisema ja ega siis eriti edasi ei õppinud...

Täna...otsustasin sisse magada, ehk siis ei õppinud üldse hommikul (ok, mingi pool lk)...loeng, söömine, siis pidin linna sõitma, et päkapikumütse osta reedeseks peoks, siis kui ma koju jõudsin oli ka umbes kaks tundi aega, et õppida ja süüa, siis oli seminar, ja siis ma läksin trenni ja siis ma jõudsin pool 11 koju...ja nüüd hakkan siis aeglaselt õppima. Seminar oli lahe....seletati arsti ja patsiendi vahelist suhtlemist, ja dotsent oli lihtsalt niiiii lahe ja naljakas. Rääkis jumala palju nalju ja enda kogemustest rääkis, me olime lõpuks peaaegu põrandal naermisest. Kuidas ta baieri arstidest ja türgi arstidest rääkis...ja ta oli ka suhteliselt skeptiline selle puhta teooria suhtes, mida õpetatakse, ja see side reaalsusega oli väga...värskendav. Ja trenn oli ka suht lahe...kuigi kuna nad õpivad tantse juba oktoobrist ja ma tulin alles praegu, oli see kõik kuidagi o.O...ja oli ka külm ja nagu tavaliselt tantsudes on see kerge, kerge, kerge ja siis Bam, põrandale ja üritad taktiga breikipööret sooritada, mida ma siiski ei suuda :( Võibolla pikkades pükstes on see siiski kergem ja natuke soojem/pehmem

Homme on mul üleüldse lahe päev, sest poole 9ks on mul arstiaeg, siis on mul loeng, mis kestab kauem, kuna mile näidatakse videot endoskoopilisest kirurgiast, siis on prepareerimine, siis on seminar (õpetatakse verd võtma ^^), ja siis on mul veel virtuaalse anatoomia seminar, ehk siis ma jõuan koju jälle kell 10 või nii.

Reedel ma ka ei saa õppida, kuna siis on mul keemia seminar poole üheksast, siis loeng, siis on mul loodetavasti pool tundi aega, et süüa, siis on eksami ettevalmistuse tund, siis ma saan värsket sea südant prepareerida (kella viieni), ja siis on vist juba pidu koos nn eelpeoga. :D

Ning mul on suht täpselt 100 lk homseks õppida. (mitte lugeda...pähe õppida) Nii et red bull ja läheb. :D

Imelikul moel

On maailm kuidagi endiseks muutunud.

Ehk siis minu käest küsitakse keemia pabereid ja vastuseid ja vastuste ülevaatamist, tuba mõnusalt üleköetud, reede ja laupäeva õhtu veetsin õdusalt arvuti ja õpikute taga...kapp on pungil täis söödavaid asju, k. a tatrapuder, toas valitseb mõõdukas kaos ning riiulil seisavad kuus erinevat pakki teed. :D

Loengus

Nii, ostsin endale radika, nii et nüüd on sooooooe mul toas. Ja küte pole ikka veel ära parandatud, täiesti lõpp. Sakslased üritavad mind sundida mingid ametlikku kaebust esitada, aga mina kui post-sovjeti- inimene olen õnnelik oma väikese radikaga :D

Mida muud...täna oli siis ülemaailmne AIDS päev, kus mina kui meditsiinitudeng osalesin...jagasin sööklas kondoome ja korjasin annetusi ning müüsin nänni. Farmatudengitel oli aga palju lahedam üritus...seal sai teha "spermaviset", kus viskad tennisepalle sabaga kondoomikujulise prügikotti ja sai ka suure kondoomiga pilti teha. Samuti oli neil õhupallid ja diivan. Nii et nende win, meie feil.

Muidu mul ikkagi õnnestus ennast korralikult ära külmutada, nii et kui ma koju tulin, olin lihtsalt voodis nii 8 tundi, (Thank eru mikrolaineahjutoidu eest). Millalgi peaks vist uuesti arsti juurde minema. Yay, et mu tervis nii perses on. Muidu kavatsesin täna õppida, aga hetkel õnnestus mul üks lause läbi lugeda.

Ning on täitsa naljakas...Ma olen ju nüüd paar nädalat korruse vanem...korraldasin ka nn "Putzparty" pühapäeval, kuna oli mingi hull draama köögiga...Ma ei ütleks, et see särab nüüd, aga natuke rohkem hügieeniline on küll - ning meil tõsielt vedas, kuna teisipäeval tuli köögikontroll. Kui see oleks reedel tulnud, oleks me arvatavasti pidanud trahvi maksma. Ja nüüd on mu autoriteet kui korrusevanem (mitte et ma kõige noorem korrusel poleks) vist täitsa olemas...kuna üks tuli vabandama, et ta ei ta koristanud köögi ära, teine küsis mu käest luba, kas ta saab meie köögis pidu pidada, aga lubas, et keksöösel saab see läbi ja ta koristab kõik ise ära. :D

Ma olen juba kahes loengus magama jäänud. Unepuudus ftw. Nagu reaalselt magama jäänud. Keemias nägin ma und, et loeng lõppes ja kõik lähevad ära ja ma olen üksinda saalis, siis ma ärkasin õudusega üles, ah jaa, kompleksid. Anatoomias jäin ma täna aga vist nii pooleks tunniks magama. Suht hull, kuna ma istusin teises read ja loengu pidas just see prof, kes peab mulle soovituse kirjutama. Ja tegelt loeng oli huvitav jne.Nii et meh. Nii et kui ma haigena voodis täna lamasin, oli tuju kuidagi täiesti miinustes...nüüd aga tänu kangele teele, vitamiinidele ja shokopuddingule on natuke parem olla. Vaatame, kuidas ma homse prepareerimise üle elan...fachschaftsitzungi lasen ma vist üle.

Küüüülm

Mu küte otsustas, et ei tööta enam...Nii et istun mitte ainult oma kõige soojemas kampsunis, vaid ka hommikumantlis ja fliisitekkis. Tegelt ta vist juba suht ammu ei tööta, aga kuna oli nii 13 kraadi sooja või ma ei olnud eriti kodus, siis ma ei märganud seda. Nüüd on juba 3 või isegi -1, nii et...brr.

Ehitus käib aeglaselt pinda, kuna ma nt praegu kuulsin, kuidas üks ehitaja aevastas mu akna all. Rääkimata siis puurimisest ja haamritest ja saagimisest ja traktorist ja kraanast. See segab kuidagi õppimist, kuigi ma pean seda nüüd tõsiselt natuke intensiivsemalt tegema, kuna hetkel olen selle materjali juures, mida ma tahtsin teisipäeval juba teha. Aga veel olen ma väsinud ja arvatavasti red bullist sõltuvuses juba. (see on see, kui saad 24...26 tasuta) Aega eriti pole, sesrt kuidagi on väga palju pidusid...ja ka loenguid ja praktikat ja keemiat jn.

Ning siin sajab siis lund, mis aga kohe ära sulab, sest on ikkagi plusskraadid ja vahepeal sajab ka vihma.

Lisaks on mul veel üks kaose periood alanud, kui ma olen ära kaotanud kahe paari kinnaste vasaku kinda, jalgrattavõtme ja oma stemplipaberi seminaride kohta (igal seminaril saad ühe stempli)

Pfft, mingi imelik päev...või pigem lihtsalt nii tavaline ja tüütu...kus ma olen unine ja väsinud, kodus pole midagi süüa, pesu pesemiseks pole mu kaardil raha ja laadimiskeskused on kinni, toas valitseb kaos, peab veel poodi sõitma ja musklite algus- ning lõpppunktid ei püsi peax, nii et veel on vaja kõik üle korrata...ja kõik kas õpivad või läbutsevad/magavad ennast välja peale eksamit.

Hmm, kas ma jõuan täna kõik 250 lk ülekorrata? hmm...

Ma sain Eestist pakki :) Talvesaapad (mida hetkel pole vaja, kuna on 13-15 kraadi), minu posterid, tatrapuder (mida ma ei ole siin veel leidnud), ja kommid (Kõige parem osa), Mesikäppad ja Fazeri piimashokolaad. Nüüd peab selle kusagile ära panema, muidu ma söön kogu tahvli praegu ära.

Kui keegi veel mäletab 7. vebruaari pilti, siis ma ostsin eile selle iluduse ära :D Praktikaks. Nüüd lebab see uhkelt kastis ja ma isegi üritasin sellega oma südamelööke kuulata, ning see oli väga lahe. Millalgi detsembris seletatakse meile rohkem sellest. Samuti on mul nüüd teine, puhas, valge kttel olemas (prepareerimise kitlis on natuke kahtlane arstipraktikale minna...a la " Doktor, mis on see imelik lõhn?" "Ah, se eon ainult mu eelmine patsient" Ning koledad kollased plekid on ka sellel juba olemas, ning iseendal on ka natuke rõve selles väljaspool saali käia) Ning ka uhke nimesilt on ka olemas, Heidelberg, meditsiinitudeng :D

Nüüd on vaja ainult ladina keele ja käe/jala eksamist läbi saada...

Veel on täitsa huvitav AaL, ehk siis Anatomie am Lebenden, mis on osa meie BFE'st ehk siis Berufsfelderkundigung (Arstipraktika nt). Nimelt õpetatakse meid siis kasutama on värskelt (loodetavasti) omandatud anatoomia teadmisi kohe läbivaatustel. Neid aga peab tegema "vabatahtlikult" üksteise peal...Ning kuina uuringud on nt selgroog jne, siis neid peab tegema paljalt. See tuleb lõbus. Eile saime sellest teada ja õhtul tekkisid meil täitsa huvitaavad naljad ning siis arstitudengitele omased pickup lines: " Kas sa tahad minuga....*winkwink* Aal'i tulla" jpm, millest arvatavasti keegi teine aru ei saa, Ning muidu eilne õhtu...ei läinud nii hästi nagu ma lootsin, ning koju jõudsin kuidagi mitte nii hilja, mis vbl on ka parem - saab täna jälle õppidaaaaaa. Yaaaaay. Vbl lähwen hiljem raamatukokku ning üritan seal õppida...ning räägitakse, et juura raamatukogu on ka jumala hea õppimiseks, mugavate toolidega jne.
Btw, ma näen oma aknast Ludwigshafenit ja Mannheimi.

Motled et peaks oppima, siis aga lahed linna, tuled kell neli koju ( sest baar pandi kinni), kell pool yheksa aratab siin kettassaag yles, vetsus litsud laiali yhe putuka oma sussiga, lahed kööki, näed, et mingi vooras mees magab kaerauades ja paksu keti ja tabalukuga seal, maarid saiakesi koos iraanlase ja indialasega, siis arutad nendega religiooni tahtuse yle, samal ajal kui see mees magab edasi, siis lahed tuppa ja hakkad edasi käemuskleid oppima...

Ylikoolielu = win! :D

Nyyd ma olen avastanud uuesti blogi roomud, ehk siis...peale minu vist suhteliselt tavalise nadalavahetuse kirjeldust, tuleb tavalise toopaeva kirjeldus, kus ma tousen natuke hiljem yles...kuna tana ei alustanud ehitajad haamri ja kettassaagiga....soon, chillin nettis ja liigun kella poole kymneks keemia hoonesse...On kyyyyyylm ja saal on veel tosiselt tyhi, mt et ma joudsin lihtsalt liiga vara. Kuna me ei ole veel arusaanud, kas keemia loengud on kohustuslikud voi mitte, on see lopuks vaga tais, aga koik magavad. Poiss minu korval vajus lihtsalt ara, teisega oppisime ladina keele sonu, lisaks paastis mu mobiiliga netis surfamine - kuna seletakse 10. klassi materjali (koike yhes loengus, aga ikkagi), on mul taieeeega lobus. Siis seisame jarjekorras, et ara anda oma ylesanded, siis ligume vaatama oma eksamitulemusi, kus me seisame uuesti rahvamassis. 14/14st, yaaay :D kontrollin ikkagi 3 korda yle, kas see on ikka minu koodi taga voi mitte. Siis liigume juba kiiresti anatoomia loengusse, kus...alguses alustatakse kontide kordamisega...mis on uuesti igav..., siis tuleb aga jarsult 20 pilti musklitest, narvidest ja veresoontest, imevaikse kirjaga, ehk siis vaevalt jouan markida teemad, mida siis kodus atlasest uurida, aga siis naidatakse lahedat videot laiba lahtiloikamisest ning ka artroskoopia videot, ehk siis sooklasse lahme natuke paremas tujus...lisaks said enamus labi eksamist, nii et koik on onnelikud.

Sook on hea, erandiks on ka ounakook ning vaga joulumaitseline guljash (raske kirjeldada), chillime seal kuni kolmveerand kaheni, kui me peame minema meie lemmikloengusse...yay....ladina keel/terminoloogia. Yks ytleb, et ta jatab vahele, hiljem siiski ilmub, kuna see on kohustuslik ning meid hirmutatakse puudujate markimisega (mida ei toimu...)Esimene pool on veel kuidagi informaative, oppime kaandeid ja meile naidatakse sonadenimekirja, mida me pahe oppime peame. Isegi mulle oma yhe aasta ladina keelega 7. klassis ei ole seal nyyd midagi eriti uut, korval istub tyyp, kes kirjutas abituris ladina keele eksamit, ning tema oppib siis muskleid.

Teine pool...oleks teoreetiliselt kasulik, seletatakse tahtsamaid sonu arsti igapaevatoost, ning seletatakse arstikirjade kirjutamist, aga se eon mingi 40 sona, mida me juba nagunii teame, mida voiks kahe minutiga labi lugeda ( syndroomi ja symptomi vahe), ning sellest raagitakse tund aega. Ma oppin ladina keele sonu ning chillin facebookis, kuni mu telefoni aku saab tyhjaks. Raige kiusatus on teha paberlennukit, aga seda vist ei tohi teha..

Lopuks antakse meile ylesanded (arstikirja kirjutamine) ning me liigume valja - ma leian ryhma, kes liigub siis edasi EKM-i, vabatahtlikkuse aga vaga lahedasse Einfyhrung in die Klinische Medizin, kus professor (sisemeditsiini peaarst) toob iga kord yhe patsiendi ning intervjueerib teda ning seletab paar asja selle haiguse, diagnostika ning ajaloo kohta - mis muideks toimub uhiuue haigla loengusaalis, mis on vaga lahe. Kuna aga (thank god) ladina keel loppes tund aega varem (kes suudaks kolm ja pool tundi seda valja kannatada?), siis leidub ka ryhm, kes ei viitsi yhikasse liikuda enne seda, ning me lahme botaanilise aeda kohvikusse, joome kakaot,soome muffineid ja friikartuleid ning jaame edukalt loengusse hiljaks :D Midagi eriti sygavuti seal ei opi, aga ikkagi on lahe...ning siis ma tulen peale pikka lobisemist pool kaheksa koju ning...joon teed ning opin anatoomiat, most likely :D

Issand jumal, ma ei ole kaks kuud siia midagi kirjutanud :)

Laupäev...

Kolks, kolks, kolks. Taotakse haamriga metalli minu akna all, mis omakorda paneb haamrid minu peas tööle...au. Vaatan kella - pool kaheksa. Eriti julmad ehitajad on siin. Ma yritan uuesti magama jaada, et ikkagi rohkem kui neli tundi magada, aga siis voetakse kettsaag valja. Suu kuivab, nii et pean yles tousma ja liikuma riiuli poole veepudeli jargi. Mu juuksed ikka veel haisevad suitsu jargi, nii et peaks pesema minema, aga hetkel ei suuda seda teha. Enne peab ka midagi sooma, aga selleks pole ka yldse tuju. Nii et mac ligub mu teki peale. Facebook. Tyyp korvalyhikast on ka juba seal. Loid vestlus, kus arutame pidu, kus keegi oli, kui palju inimesi seal oli, ja et on kahju, et me teineteist silmist kaotasime, Ta oli kusagil yleval, ma ei teadnudki, et teine korrus on olemas. Arutame, millal ja kuidas keegi ara laks, yhikapidu ja vingume ehituse yle. Lopuks motlen, et peaks yles tousma, panen enamvashem korralikult riidesse ja liigun kööki...Mitte et keegi seal oleks laupaeval kell pool kaheksa. Praen vorsti ja muna, lopuks soon neid aga pooltoorelt, sest ei viitsinud oodata lopuni. Samal ajal motlen eilselt peost. See oli ikkagi lahe.

Tagasi toas on kutt neljandalt korruselt ka juba online, pohimotteliselt kordub eelnev vestlus, kuni ma joon oma teed...siis liigun ikkagi aeglaselt dushi koos kogu minu pesemiskomplektiga, ning loodan, et keegi ei nae mind. Mitte et ma poleks korralikult riides...aga jah. Saate kyll aru.

Sooja vett pole, seisan jaheda vee sees, kuni just siis kui mu pea on tais shampooni ja nagu seepi, hakkab tulema keevat vett. Au. Aga selline on elu. Paar korda veel muutub vesti kylmast kuumaks ja uuesti kylmaks.

Aeglaselt sean ennast korda, kuigi juustega ei viitsi ma kyll midagi teha...Saadan paar smsi, et leppida kokku midagi ohtuks, ning siis...Hakkab mind piinama sydametunnistus, ning ma aeglaselt, mitmete katkestustega, avan keemia ylesandedja vihiku ja wikipedia ja opiku ja skripti ja hakkan tegema. Tunnen raiget vajadust kerstingu vihiku jargi, kuna ma isegi ei maleta tapselt periodensystemi ehitust. Kui iga ylesande jooksul kolm korda facebooki kontrollida, liigub see aeglaselt, ja poolteise tunni jooksul jouan napilt 4 ylesannet teha. Varsti peab linna minema, nii et ma neelan veel natuke jogurtit ja croissanti nutellaga alla, ja liigun bussipeatuse poole. Seal on veel kaks sopra - ilmselgelt on enamusel sama paevakava kui minul. Mul on vaja termomeetrit ja kindaid, teisel on vaja kingi, kolmandal veel midagi. Arutame veel kord eksamit, vastuseid, jargmist eksamit,keemiat, ladina keelt, ja mida me tana tegime. Kesklinna joudes tuleb yks minuga, sest ei viitsi poodi minna - soidame trammiga linna aarde mediamarkti termomeetri jargi, aga seal ei ole enam odavaid. Vaatame veel kypsetamisasju, ja liigume tagasi kesklinna...hakkama arutame oma praktikat...ja toitu, ning jouame kesklinna pool tundi varem, kui ma tahtsin oma sobrannaga kokku saada...nii et liigume juba h&mi, vaatame riideid ning jouame jarelduseni, et seal on riided imelikuks lainud. Leian endale kindaid ja ootan raiges ootejarjekorras, kuni tuleb minu sobranna.

Kolmekesi lahme siis kosmeetika poodi, teel naeme veel paar tuttavat, kuna ilmselgelt koikidel med.tudengitel nagi laupaev samamoodi valja. Kulutame siis liiga palju raha kosmeetikapoes ja naeme yhte head sopra,..liigume apteegi poole, aga jaame seisma ja lobisema, kuni saame aru, et apteek kohe-kohe sulgub. Ostame kiirelt oma kurgutabletid (kuna koikidel on sama viirus) ja liigume tagasi yhika poole. Kui koik on laiali lainud, tuleb sobranna mulle kylla, soome vahvleid ja arutame pidu ja poisse ja ylikooli, kuni hakkame kogunema alla korrusele, et teha koos ohtusooki. Poissid teevad syya, tydrukud lobisevad...Chillime diivanil ja arutame...enamasti uuesti ylikooli, naerame ennast koveraks kahtlaste naljade yle, sooem riisi ja muffineid....kuni kell 11 saame aru, et koik on nii vasinud ja unised, et peale seda, kui poissid koristavad ara (imeline^^), liigume aeglaselt koju.

Peale lyhidalt facebooki kontrollimist vajun ara magama...

Taitsa monus peale-eksami-laupaev.

Pyhapaev....

Lopuks saan magada poole yheksani...lamp paistab, kuna see vaidetavalt peletab neid rovedaid putukaid minu toas...aga parem magada valgusega, kui iga tund yles argata hirmust, et korval ronib mingi putukas. Nii hilja see ei ole, aga ikkagi 9 tundi und on tais. Tousen nyyd kiiremini yles kui eile, narin ouna, ning lopetan oma keemia ylesandeid. Pooleteise tunniga jouan siis viimased kaks ylesanded ara teha, eriti kaua aega kulub viimasele vaga koledale valemile, kus klooril on vaidetavalt 5 elektonipaari...Ma ei usu seda, ning pusin ise eriti kaua. Siis alustan ladina keele oppekaartide kirjutamisega, samal ajal kuulates jason mrazi playlisti...kesksooni joudes avastan, et keegi on topinud robert pattinsoni laule sinna toppinud, nii et otsin ise laule edasi...

Lopuks jouan koik 150 sona ara kirjutada, ning motlen juba minna sooma, kui mu ema helistab...Lopuks saame molemad aru, et peame minema, ning ma valmistan endale lounasooki (praetud vorstid salatiga, aga nyyd korralikult kuumad vorstid ikkagi). Leian Jason Mrazi laulu "Dear Anna"... :D Avan anatoomia opiku, kuna pean homse loengu ettevalmistama...Ning tuleb meelde, et millalgi oli mul yks lahe blogi, kuhu ma ei ole eriti kaua kirjutanud, kuhu voiks vaga pikalt kirjutada, kuni ma ootan kuni yks tuttav tuleb neti, et minuga chattida...seda ei juhtu, ja mulei ole eam vabandusi, miks mitte hakkatsa oppima ola muskleid, narve, veresooni ja lymfisoone... :D

Nii, mul ei ole jälle mitte midagi teha, aga täna oli väga põnev päev, nö.

Esiteks sõitsin panka, ja mina kui väga tark inimene, nägin juba pühapäeval ühte kontorit ja sõitsin sinna. Ja siis tuli välja, et see on just see ainuke kontor, mis avaneb pool tundi hiljem. Ehk siis ma läksin teist otsima, ja peale paar korda ringis käimist leidsin ma ka selle üles. (10 minutit kõndimist. See on nii tore, et HD suhteliselt väike linn on). Avasin pangakonto, vaatamata sellele, et päris aadressit mul veel ei ole siin - pangatöötaja oli ka lihtsalt nii sõbralik ja abivalmis, et täiesti lõpp.Nt ma võisin konto avada ilma, et oleksin ülikooli sissekirjutatud, ja sain hiljem tuua tõendi jne. Hiljem veel helistas ja küsis, kas mul on küsimusi. Ja siis ma kohtun reedel mingisuguse kliendi-nõustajaga, et ma ikka "saakstin temaga isiklikult tuttavaks". Sain ka paksu pataka pabereid, mida peaks siis läbi lugema...millalgi...Ah ja, pangakaarti ja netipanka mul nt veel ei ole, kuna nad ei saa seda hostelli saata. Nii et pean kohale sõitma, et raha välja võtta. Aga see on nagu omg 5 minutit bussiga. LOL

Siis ma sõitsingi kohe ülikooli administratsiooni (muideks, kui keegi mäletab seda kirikut, kus me klassiga käisime Heidelbergis, siis see on kohe selle kõrval), kus siis peale mõningast otsimist leidsin ka välismaalaste-büroo üles. Seal täitsin avalduse ära- üllatavalt lühikese ja läksin tuppa "P-Z". Seal naine kontrollis minu tunnistust jne, siis nägi minu haigekassa-tõendit. See on koopia, aiai, ei sobi. Ma pean jooksma AOK-sse (Allgemeine Ortskrankenkasse), mis on 5 minuti jalutuskäigu kauguselt, ja sealt originaali võtma. Nojah, juhtub. Jooksen sisi vihma all sinna, annan oma koopiad.

nemad aga näevad, et ma olen ju juba vabastatud, ja nimelt BKK poolt (Betriebskrankenkasse), ehk siis nad ei saa seda teha. Siis ma juba helistasin DAAD-i. Tere, et mu haigekassa lehega on probleem jne. Mu käest siis küsitakse, et kas ma olen *mu perekonnanimi väga valesti hääldatud*. Aga ma olen juba harjunud, vastan, et jah. Et siis Münchenis? Err, EI! Ma olen Heidelbergis. Aga nad ei ole mu paberit kätte saanud, et mind on sinna vastuvõetud. Aga ma ju saatsin, ja te veel ütlesite, et saite kätte.

Ja siis, "Oodake, kas te olete ikka Kristiina Seleni." Nagu tõsisielt, kui suur on võimalus, et inimene perekonnanimega Seleni on olemas - ja et ta sai samal aastal kui mina sama stipendiumi kui mina? Aga noh, siis sai kõik selgeks, DAAD helistas ülikooli, õiendas natuke, ma jooksin vihma all tagasi, mind viidi eraldi stipendiumi-büroose, kus ma sain ennast siis korralikult sisse kirjutada ja oma õpinguraamatu ja Immatrikulationsbescheingigungi kätte saada. Muideks õpinguraamat on umbes selline, nagu need odavad mappid, mida Hunks meile 9. klassi mata eksami kordamiseks ostis, ainult väiksem ja ikkagi natuke parem, aga mitte eriti. :D

Siis ma sõitsin kohe panka, andsin selle paberi ära, ja sõitsin haiglasse "intervjuule". Ehk siis tulin, andsin oma avalduse ja CV, neile visati pilk peale ja siis öeldi, et neil on viimane koht jäänud - uroloogias. Natuke eww, aga mida teha. Ja ma kuulsin, et see võib ka omamoodi mõnus olla, eriti esimeseks praktikaks, kuna ei ole surmavalt haigeid nt. Siis mulle anti ankeet täita, pidin vaikimisvandele alla kirjutama (laheee!)ning sain siis nimekirja minu tegevustest ja kuidas ma pean riietuma ja millal tulema. Mu tööpäev algab - kell 6 hommikul. Või vähemalt siis, kui mul on varajane vahetus. Täitsa huvitav. Veel pean ma tooma arstitõendi, et ma haige ega nakkav pole - selle ma siis muretsen homme.

Ja siis...ma läksin jalutasin mööda ülikoolilinnakut sööklasse, kus aga tuli välja, et ilma elektroonilise üliõpilaspiletita ei saa ma seal süüa osta. ja mu see asi tuleb 4 nädala pärast. Nii et ma pidin Mcdonaldsilaade toiduga leppima. Ostsin semestrisõidukaardi (mis aga kehtib ainult septembrist) ja läksin hostelli. See meditsiiniline (seal on vist ka füüsika ja bioloogia, aga ma ei ole kindel, aga ka sport nt) linnak on lihtsalt hiiglaslik - umbes 1,5 km laiune ruut.

Ja siis ma...helistasin paar toaomaniku läbi ja õhtul sõitsin juba ühte vaatama. Noh...kui midagi ei ole, käib kah, aga on väike ja kaugel ja mitte eriti odav...Nii ma loodan, et ma saan kolmapäeval normaalse üliõpilaselamu koha. Palun, palun, palun. paluuuuun.

Ja muidu ma siin surfan netis...ja homme mul ei ole midai erilist teha. Ah well.

Nii, ma chillin siis nüüd Heidelbergis hostellis. Ma mõtlesin muidugi minna linna jalutama, aga siin on hetkel 17 kraadi ja vihm, nii et ma pigem olen netis (mis on muideks 3 eurot päev) ja kirjutan oma huvitavast reisist.

Muidu olen väga õnnelik, et läksin Finnairiga, noored saavad suhteliselt suurt soodustust ja on täitsa uhke lennata. Airbus, täiesti uus/puhas/shiny, eriti lahedad olid ka ekraanid, kus sai jälgida välistemperatuuri, kõrgust, kiirust ja lennuki asukohta. Ning mingi film India poodidest ka tuli lühikest aega. Ka sai palju jooke ja väga pehme tekki.

Nii et Helsinki-Frankfurt oli väga mugav reis, vaatamata sellele et äiksevihma tõttu lendasime pool tundi hiljem välja.
Tallinn-Helsinki...see oli vist mingi Finnairi tütatfirma, saime kommi lennukis :D. See kestis muidugi nii pool tundi, aga...esiteks oli seal mingi bänd oma suurte kitarridega, mida siis nad üritasid igale poole pista. Siis tuli mingi prantslane, kes satus valele lennule, aga tahtis selle lennuga minna, ja siis teda saadeti välja, ja siis ta tuli koti järgi tagasi, ja siis ta tuli kotirataste järgi tagasi ja siis minu kõrval istus hull tibi väga võltsi päevituse ja meigikihiga a la "Appi, mu nägu paistab" ning...ma nüüd ei saanud täpselt aru, kas väga odava lõhnaõliga või normaalse lõhnaõli ja suure pohmakaga.

Mu buss pidi minema 11.30 nii et kui me palju hiljem Helsinkist õhku tõusime, hakkasin juba mõtlema, et ma ei jõua. Maandusime aga veel normaalsel ajal, ootan kohvreid ja närvitsen. Saan kohvrid kätte, kõik on korras...ei oota, Frankfurti lennujaamas on häire ja politsei ei lase kedagi välja. Mingi tuhat inimest ootavad tolli taga. Hüvasti, buss. Siis läksin koos selle rahvahulgaga välja ning eksisin ootavad rahvahulgas ära, nii et tegin veel paar ringi lennujaamale peale - otsisin Sky Line'i, mingi rong mis viib ühest terminalist teise.

See on teisel korrusel, kuhu ma siis tõesti ei kavatsenud oma nelja kotiga ronida, ehk siis läksin vihma kätte ja sain veel nii viimase koha bussi peale, mis siis nii 10 minutit loksus teisse (esimesse) terminali. Veel vihma. Ma läksin sisse, et üles otsida lennujaama kaart, ainult selleks, et aru saada, et ma ei trükinud seda välja. Aga noh, mulle tuli lõpuks meelde, kus see buss ära minema pidi ja leidsin üles. Aga se eoli nii imelik, se eli hästi väike aga uhke marsa - mis tuli ainult minu reserveeringu peale kohale, ja ikkagi maksis 22 eurot. Veel tuli mingi ameeriklane - täitsa naljakas oli kuulda, kuidas ta Heidelberg hääldas - Höödölbör või nii. :D

Mingi pooletunnise sõidu pärast ma nägin lossi künka peal ja juba hakkasin peaaegu hüppama oma istmes, et OMG Heidelberg...aga siis ma sain aru, et meil on veel pool tundi sõita.

Nii et nüüd ma chillin oma hostelis...ning ootan õhtusööki, mis on kahe tunni pärast, ja puhkam reisimisest. Homme on palju teha, nii et...loodan, et ma jõuan selle kõik + rohkem ära teha.

Noh, aeg on juba peaaegu käes, homme varahommikul lendan Saksamaale ning arvatavasti jään siis sinna juba, ning olen kuidagi närvis ja isegi natuke kurb. Sain kogu oma elu 20 kilosse ära mahutatud ja nüüd on mul ainult hetkel veel värskelt pesust tulnud pidzaama ja tossud puudu.

Ja siis on voodi kõrval mul riiete ja raamatute kuhi, mida mulle ema hiljem postiga järele saadab.

Vastuvõtmine augustis oli minu jaoks tõeliseks üllatuseks, kuna ma veensin ennast, et ma saan selle paberi septembris, algselt selleks, et mitte kurvastada, kui ma ei saa. Aga ma sain - kolmapäeval - (okei, ma sain juba teisipäeval teada) selle paberi, ja siis pidin kiiresti ostma lennukipiletid, bussipiletid (lufthansa buss Frankfurt-Heidelberg on muideks odavam kui rong.) hostel oli juba broneeritud, aga hosteli õhtusöögid mitte, DAAD-ile saatsin koopia paberist ja tõlkisin oma sünnitunnistuse ja sain veel ühe tunnistuse koopia saatkonnast...

Ssmuti hakkasin helistama haiglatesse, otsima endale praktikat - loengut algavad oktoobris, ning sinnamaani mul mahub üks kuu praktikat lebolt ära. Ülikooli haiglas hakati naerma, kui ma helistasin, kuna neil pole ammu septembriks kohti. Ka üks teine haigla, mida mulle soovitati, oli juba täis, nö. Samas kaks teist haiglat, väiksed ja vähetuntud ütlesid, et ma peaks esmaspäeval läbi tulema. Ehk siis peale pangakonto avamist ja immatrikuleerimist läheb ma intervjuudele. Üks on kiriklik haigla, mis tegeleb kõige rohkem rasedatega, ehk siis see oleks mu esimene valik. Teine on neuroloogiline rehabilatatsioonikliinik, mis on...ka omamoodi lahe, aga see on siiski mu teine valik. Aga ma lihtsalt loodan, et ma saan praktikakoha - muidu on veel nii 2-3 haiglat, kuhu ma helistada võiks.

Ja siis...peaks ka elamise otsima. Ning ma nii loodan, et ma saan ühiselamus koha nii...kolmapäevaks nt. See oleks ideaalne. (Kuigi mu avalduses seisab 1. oktoober lepingualguseks. Loll olin, et panin selle nii hiljaks).

Nii et...mu vähesed lugejad, püsige lainel, ma võib-olla panen siia paar pilti üles. Kuigi ülikool ise pidi kole 80ndate betoonplokk olema. Aga suva, ega meie kallis kool eriti ilus ka polnud, ja ikkagi oli seal suhteliselt tore olla. :)

Asjadest

Mõtetega olen ma juba vist täitsa Saksamaal. Mu Kontrollblatt on online nüüd, ehk siis kõik dokumendid on kohale tulnud ja ma võtan nüüd ametlikult konkursist osa. Natuke alandav on küll see meenutus, et "Ärge unustage saksa keele oskust tõendada." Et, noh...pffft.

Mingi probleem tekkis sellega, et mu ilusti ära täidetud tabel poolaastahinnetega kustutati ära, ma sattusin paanikasse, hakkasin meile saatma, vastus oli, et mul on "Sonderzeugnis", mida nad veel töötlevad. Ma küsisin järgi, et kas ikka poolaastahindeid arvestatakse, et ikkagi tahaks seda 0,3 boonust Würzburgis. Vastus oli külmavereline,, "Saatke siis poolaastahinded meile".

See ei aidanud minu närvitsemisele kaasa, sest ma saatsin nii Prüfungsbogeni kui ka Halbjahreszeugnise sinna, nii et ma otsustasin helistada sinna. Peale 10 erinevat ümbersuunamist öeldi mulle, et nad saatsid tunnistused ülikooli töötlemiseks. Nii et Würzburgi? Imeeeeelik. Aga noh, tegelikult peaksin ma ilma selleta ka sisse saama. :D Ja Heidelbergi peaksid kõik mu paberid ka kohale jõudnud olema, nii et ma hakkasin plaanika oma kolimist juba.

Põhimõtteliselt ma võin saada teate, et olen sissevõetud:
11. august: Broneerisin juba Youth Hostel Heidelbergis toa 15.-20. augustini, lähen esmaspäeval tegema ka selle liikmeskaardi, et soodustust saada. Mõtlesin, et kui ei saa siis, siis pigem tühistan broneeringu, kui et sõidan kohale ja ei ole tuba olemas. Hostel näeb väga shiny välja, asub üle tee ülikoolist. Plaan: sõita kohale, teha pangakonto, haigekassa mingi paber saada, kirjutada ennast ülikooli sisse, saada mingi teine paber haigekassa jaoks, küsida, kas ma saan ühikatoa, tellida telefonikaart, teha raamatukogukaart ja...semesterticket osta? Siis tagasi sõita Eestisse, minna Türki puhkama, tähistada sünnipäeva ja pakkida, ning tagasi sõita (loodetavasti siis oma ühikatuppa) juba septembri lõpus.

2. september (eriti lahe, minu sünnipäev ikkagi.) Muuta broneering, sõita kohale, korrata ülemist protseduuri, aga siis - jääda sinna. Kuna on mõtetu kaheks nädalaks Eestisse tagasi sõita. :(

23. september, sama, aga väga kiiresti ja paanikas, sest aega on kõigeks vähe. :D

Peaks muidugi helistama Heidelbergi ja uurima, kas mu paberid on korras. Kui ei ole, siis...peaks avalduse Erlangeni ühikasse saatma. :D

Veel üks ülikooliasi oli see, et täna vahetasime minu telefonilepingu et ei peaks 200 krooni kuus maksma, kui ma Saksamaal olen - isa kirjutas minu telefoni enda äritelefoniks, nii et on 49 krooni kuus. Tegime veel nalja, et võibolla peaks ma seeniorpaketi võtma (nagunii on isa nimel see). Nii et mu Eesti number jääb igal juhul - kuigi kui te helistate mulle Saksamaale, pean mina siis 3 eeku maksma. Või mu isa firma. Aga 18 minutit võin ma rääkida, sest nagunii on miinimumarve 49 krooni.

Nii...otsustasin, mis panga ma võtan Saksamaal ja...mis telefonikaarda. Mingi eriti odav, ma saan nt Eestisse helistada sama hinnaga kui ma oma eelmise paketiga siin helistasin.

Ning hakkasime emaga Skype'i omastama, mõlemas on konto peal paar eurot ja harjutame mikrofonidega rääkimist.

Ja...mu järjekordne rant on loppenud.

Yay, update.

Mitte et keegi loeks seda, aga ikkagi.

Nii, peale väga ebaõnnestunud esinemist Vabakal olin Hiiumaal, ehk siis...söömine ja sääsed ja jalgpall. Mille ajal ma magasin. :D Ning käisin kaks korda päevas netis oma testitulemust vaatamas. Mida ei tulnud.

Algses plaanis oli sees, et see tuleb 28. juuniks, ja siis ma kohe saadan kõik paberid ära, enne kui ma eemaldun tsivilisatsioonist Kalevi staadionile. Aga ei, neil olid mingid probleemid serveriga (osaliselt arusaadav, kui kõik 10 000 testitegijad refreshivad saiti kaks või rohkem korda päevas ja samaaegselt üritakse laadida need 10 000 pdf faili sinna samale saidile üles. Tuli teisipäeval, ja siis veetsin ma juba 14 tundi päevas lõõskava päikese käes kükitades, seistes ja joostes. Kõige rohem vist seistes, mu jalad olid ikka täitsa läbi. Täitsa huvitavad jalad on mul nüüd. Nad ei ole ikka veel täielikult puhanud sellest.

Kuna ma tulin siis teisipäeval kell pool 11 koju, siis ma läksin kohe online avaldusi saatma ülikoolidesse (oleks võinud oodata muidugi... aga ma ei suutnud), siis ma sain kell 1 magama, ja järgmisel hommikul pool yheksa staadionil ei olnud ma just puhanud.

Aga testitulemus oli mul siis 117 ("Standartväärtus"), ja kuigi ma olin väga õnnelik selle üle >> rohkem kui ma ootasin, kui ma neid numbreid lähemalt uurisin, olen ma nüüd kindel, et oleks saanud paremini teha. 117 on ju väärtus võrreldes teistega, 4% on minuga sama head või paremad. Samas üksikuid osasid vaadates...nt graafikute lugemine, 13 24 - kodus proovides oli mul alati 17-18...või mustrite lugemine, 10... ja kuigi see kodus oli alati kõige halvem, oli tavaliselt see ikkagi nii 14-15. Ning tekstilugemises oli mul äkki ainult 16 õiget...Samas eks see tule nendest peidetud prooviülesannetest, mis ei loe.

Samas: ma rokkisin "quantitative und formale Probleme" = matemaatika+füüsika, saades 18 õiget ning seega tulles parema 2% hulka. Ning "medizinisch-naturwissenschaftliches Grundverständis" ja...tekstilugemises (jah, selles, milel kohta ma just vingusin) olin ma ka täitsa hea, ehk siis parema 3% hulka. Kõige imelikum oli see, et mul läks ka kujundite päheõppimine (4 minutit 20 kujundi, mis koosnevad viiest sektorist, ja yks sektor on mustaks värvitud, päheõppimiseks) jumala hästi, parema 4% hulka sain ning 17 õiget 20st. Proovides oli mul alati nii 13-12 õiget. :D Aga need mustrid (ma arvatavasti üritasin enne testi just lõõgastuda ja mitte närvitseda ja rahulikuks jääda, ja siis alguses olid mustrid ja mul kulus vist natuke aega, enne kui mu ajule kohale jõudis, et nüüd peab julmalt töötama) ja kolmemõõtmelised kujundid ja ka hoolikas töötamine tõmbasid mul alla selle, ma olin nendes napilt üle keskmise (paremad 40-35%).

Aga noh, nüüd mul peaks olema 70,91 punkti, või isegi 71,91 kui nad mu rahvusvahelist vene keele olümpiaadi tunnustavad - ning eelmisel aastal oli väljavaliku piir 52,62. Ehk siis kui mu paberid kohale jõuavad, peaksin ma ikkagi suhteliselt kindlalt sees olema.

Nii. Peale väsitavad nädalat lollakates pidzhaamalaadsetes kostüümides oli veel paar päeva saatkonna, tõlkimisbüroo ja postkontorivahelist jooskmist, ZVS-i saatsin kohe 5. juunil ära, lihtpostiga...nii et loodan, et see on juba praegu kohale tulnud, ja millalgi järgmisel nädalal avaneb siis mulle nn Kontrollblatt vms, kus ma saan hiljem vaadata, mis koht mul pingereas on. Heidelbergi saatsin alles kolmapäeval, postkontoris soovitati saata mingi odavapoolse ekspressiga, EMS-iga...

Hakkasin netis "träkkima" seda, ja nägin, et see on jäänud juba kaheks päevaks Tallinna "PVP"-sse, sattusin paanikasse ja hakkasin netis otsima, mis asi see nüüd on, ja kusagil foorumis leidsin "Piirivalvepunkti", ja sattusin veel rohkem paanikass, kujutades ette, kuidas mu avalduse tükkideks rebitakse ja sealt heroiini otsitakse. Helistasin postkontorisse, seal öeldi, et st et kiri on lihtsalt juba Eestist "Postivahetuspunktist" välja läinud välismaale, ja ma võin helistada uuesti, et uurida, kas see on kohale jõudnud, ise ma seda netis ei näe.

Nii et kõik hea, ja ma saan tagasi pöörduda oma shiny juurde, ehk siis keemiaõpiku juurde, trenni juurde, ja paksude klassikute juurde - hetkel "Walden" Thoreau poolt, ning ka Fox Life-i ja Facebooki juurde. Ahh, suvi. Nüüd on see alanud.

See on koige parem pilt lopetamisest. Sest mu elu motte ongi riina soengu kohevaks tegemine. :D

Täna oli nii hullumeelne päev mul.Ma läksin kella yheksaks prismasse, tegin oma abituri koopiad, siis läksin saksa saatkonna, et neid seal kinnitada, seal tuli välja, et ma tegiv valesti koopiad ja nad sulgevad poole tunni pärast.

ma jooksin siis rahvusraamatukokku(sinna kus me jyrxiga kinni jäime),tegin seal uued koopiad, jooksin tagasi saatkonda, sain need ära kinnitatud.
naljakas oli vee see, et kui ma ytlesin vanematele, et ma lähen saksa saatkonda dokumente toestama
sisi nad olid mingi "miks, mine kooli, äkki saatkond ei teegi neid dokumente. Kui see oleks nii, oleks ju seal lihtsalt järjekord nendest, kes tahavad mingit dokumenti toestama". Ja kui ma kohale tulin, oli seal isegi järjekorranumbrite masin ja neli inimest koopiaid kinnitamas. Ja koik tahtsid berliini -meditsiin, farmaatsia, keemia, psyholoogia. Miks berliin? Kamoon, Saksamaal on teisi häid ylikoole peale Berliini, Frankfurti, Hamburgi ja Kölni, ja need ei ole tegeligult isegi koige paremad.

ja siis ma soitsin DHL-i mis on viru vastas
teel ma helistasin daadi, et kysida mis aadressile ma pean saatma
ja kuna nad noudsid et see oleks ekspresspostiga...ja mu isa kinnitas, et DHL on ainus normaalne ja ei tohiks yle 500 eeku kuluda, siis mul kulus 800 eeku selleks.
Vähemalt on nad paberid kohal
ja siis ma jooksin postkontorisse et saata heidelbergi yhikaavalduse
kuna aga kogu elu peatub eestis umbes neljaks päevaks jaanipäeval.
ja midagi ei tööta
siis postkontoris oli täna räige järjekord
mida mingi ryhm ameerika turiste ei aidanud
ja tegelikkuses pidin ma pool yks juba valmis olema vabaduse väljakul, et esineda
aga pool yks ma hakkasin alles soitma sealt kristiinesse
kuna mu riided olid ema autos
ja siis ma vahetasin riideid autos ja joudsin natuke peale kella yhte vabaduse väljakule...
siis oli esinemine
mis läks persse
kuna tanel padar jättis lambist yhe takti vahele nii et kogu meie tants oli muusikast mööda
ja kuna publik istus mingi yks meeter meist + tuhat ajakirjaniku+kaamera
siis oli väga hull, kui me ei suutnud ostustada, kas me nyyd jätame ka yhe takti vahele voi kiirustame voi tantsiem mööda
ja lopuks me tantsisime mööda
lopuks kui me tagasi tulime...siis me ei teadnud ka kuhu täpselt me minema peame
kondisime edasi tagasi sojaväeorkestri tafa
ja siis...seisime pool tundi
naeratades.
konede ja igava muusika ajal
ja siis äkki
tuli tulevärk räigelt kova pauguga
ja me koik saime sydameataki
ja siis me ei osanud ka korralikult ära minna
nii et siis feilisime ka
ja siis ma joudsin kell neli koju
Paist läks tanel padariga oiendama, et ta valesti mängis.

Hullumeelne lihtsalt.

Nii, kool on nüüd ametlikult lõpetatud ja lõpp ära tähistatud. Aktus oli väga armas, ning tegelikult oli hea, et me ikka selle koolis pidasime ning pidu oli ka tasemel.
Pühapäeva veetsin siis põhimõtteliselt magades ja õhtul läksin trenni, mille peale siis ärkasin täiesti üles ja mulle tuli meelde, et mul ei ole sobivat kotti presidendi vastuvõttu jaoks. XD

Aga noh, lõpuks läksin oma rohelisega ja...noh muidugi vihma sadas ja keegi ei hoiatanud mind, et presidendi roosiaias on kruusatee, nii et mu kingad on kahjuks kõik mudased nüüd. Sain oma rulli nimedega kätte ja kirjutasin oma nime presidendi külalisteraamatusse. Võrreldes eelmise aasta keelpillikvartettiga esines sellel aastal Mimicry. Ehk siis täitsa üllatav oli kuulda presidendi roosiaias "I wanna kiss your ass, That's what I wanna do, I wanna get high on you". Aga lahe ja huvitav. Rulli peal lugesin, et mul oli seal tervelt üks kaudne tuttav, ehk siis Sasha noorem õde, kes meil 11. klassis bios istus, aga inimesi oli seal üle 200 (gümnaasiumid, kutsekoolid, kõrgkoolid ja ülikoolid), ehk siis ma ei näinud teda.

Söök oli nii hea, kana maasikakastmes ja mingi paneeritud liha juustukastmes ja seenerullid ja Sacheri ja meetort...hmmm. Hea. Olid siis pikad kõned ja...kaks inimest minestasid. :S Ja ma arvasin, et mina olin närvis enne. Aga oli tunne, et nad on harjunud, et medalistid minestavad, sest nende juurde kohe tulid kaks tugevat pidulikus sõjaväevormis meest ja kandsid minema. Aga ma olen tõsiselt väsinud nüüd.

Ja edasi täna on veel proov Tõnismäel...homme lähen koopiaid tegema ja kinnitama, ma usun et kohe saksa saatkonda ja Heidelbergi ühika avaldust ära saatma. Ja siis esinemine, siis Hiiumaale sööma ja mitte midagi tegema (ma veel mõtlen, kas ma hakkan seal keemiat õppima või mitte. Arvatavasti mitte) ja oma testi tulemust ootama.

Põhimõtteliselt kui ma saan üle 108, siis koht Heidelbergis on garanteeritud. Kui on aga 106-108, siis ma pean veel mõtlema, kas ma riskin, ning võibolla ma hoopiski piirdun sellega, et Heidelberg läheb AbibestenQuotesse ja Auswahl der Hochschule-Qoutesse panen ma kohe Münsteri. Ja alla 106 ma vist ikka ei riski. Kuigi on tõesti raske öelda, milline see punktiarv on sellel aastal, sest üleeelmisel aastal oli see 46 ja eelmisel aastal juba 52 - kas see tõuseb uuesti 6 punkti? Sest palju rohkem inimesi teevad testi? Samas toimub valik ainult nende vahel, kes panid Heidelbergi esimeseks eelisülikooliks...ja üleeelmisel aastal toimus mingi arvutiviga, et võeti rohkem inimesi vastu kui plaanis, et siis see ei peaks nii palju tõusma. Keerukas, ma tean.

Ja kui ma Hiiumaalt tagasi tulen siis tulebki kohe see nädal aega tapvalt pikkasid proove ja esinemisi, viimane kord oma õpilaselus ning ülikoolidesse viimaseid paberite saatmist Ja siis ongi aeg minu lõpetamiskingituseks, ehk siis Türki rannas lebotama ja nahavähki saama. Ja edasi...tuleb närvitsemine vastuvõtmise pärast ja pakkimine ja keemia/ladina/bioologia kordamine. (Esimene eksam on keema, kui selle ära teed, siis sind vabastatakse keemia seminarist. :D)

A-ryhm

Tu tu du tuuu tu tu tuuuu.

Sai siis ka (lõpuks) A-rühmma ära vaadatud.

Muljed:

Tegelaste juures, mis on siis sarjast juba väga lähedaseks saadud, olin ma suhteliselt pettunud.

-Hannibali juures jäi puudu sellest stiilist ja klassist, talle oli juurde pandud selline "rugged look", mis oli natuke võõrastav - ning ta ei osanud rääkida korralikult, kui tal oli sigar suus.
-B.A...kamoon, miks ta selline softie oli? Tal jäi tõesti puudu Mr. T energiast ja vihast, mida siis ta sarjas nõnda öelda vaevu kontrolli alt hoidis. Ning kamoon, miks ta viskit jõi? Igaüks, kes vaatas sarja, teab, et B.A joob ainult piima.
-Face...mulle isegi suhteliselt meeldis. Bradley Cooper on lahe ning see, et ta oskas rääkida prantsuse ja saksa keelt ainult lisas tegelaskujule midagi juurde. Ainus, mis ma oleks tema juures muutnud, on tema soeng. XD Originaalsarjas oli Face'l alati ideaalne soeng, ja filmis oli ikka päris šokk näha Face'i sassis soenguga ja rebitud riietes jne.
-Murdock...oleks võinud olla natuke rohkem lambikalt hullumeelne, need hulluse episoodid paistsid natuke pealesurutud ja sissetopitud filmis. See suahiili episood oli aga väga lahe. "You speak Swahili? - You don't?"

Samas olid tegelaskujude ülevõtmine selle filmi ainus nõrk koht, märulistseenid ja plaanid olid ülilahedad, see oli naljakas ja kohati ettearvamatu, see toimus Mannheimis ja Frankfurtis, mis on Heidelbergi lähedal, ehk siis mulle meeldis. Ja kui sellest filmist mitte nõuda täieliku sarjast kinnipidamist, siis see oli ikka tõsiselt hea film, mis ületas kõik minu (väga madalad) ootused, ja tegelaskujud sarjast eraldi võttes olid samuti väga head.

Kodumaa reetur

Kogemuste põhjal võin öelda, et see on nii 80% inimeste reaktsioon sellele, et ma lähen välismaale õppima. Tõmbavad nina krõmpsu ja ütlevad midagi selge halvakspanuga, et "Miks mitte Tartu?" või "Aga tuled ikka tagasi, EKS?". Kui ei taha vastust kuulda, siis ärge küsige.

Samas mu emal oli tööl selline dialoog (sama inimesega, kes küsis halvakspanuga, "Aga miks teie tütar Tartusse ei lähe?")

Küsis, kuidas mul eksamid läksid. (Mu ema kasutas minu eksameid vabandusena, et mitte minna "retkele" Peeter esimese katakombidesse kusagil metsas Lahemaal või midagi). u ema siis ütles, et hästi läksid - siis küsiti, et kui palju punkte. Mu ema vastas, et ta ei teagi täpselt, sest ma õpin nii hästi, et ta ei muretse. Küsiti uuesti. Mu emal siis ei jäänud muud valikud üle, kui öelda, et jah, mu kõik eksamid on üle 95 punkti.

"Mis mõttes? Seda on võimatu saada, ju!" kuri etteheide.
-"On küll, maksimumpunktide arv on ju 100."
"No jah, aga see on teoreetiline maksimum, mida ei ole olemas tegelikult, sest keegi õpilastest ei suuda seda saavutada. Isegi kui mina [küsija oli õpetaja] teeks eksami, siis ma ei saaks üle 90..."
*mu ema vaikib viisakalt, aga mitmetähenduslikult*

Me naersime kodus. XD Kuna ma clearly ei eksisteeri - nagu see haldjas Peter Panist...appi, hakake kõik plaksutama. XD

Eksamite ja tulemuste adrenaliin on lõplikult otsas, ja alles nüüd tunnen ma, kui väsinud ma tervest sellest aastast olen. Jõudu üldse ei ole, isegi peale lühikest retke poodi, tunnen ma, kuidas inimesed ja lärm ja kngad ja üldse kõik mind jumala ärritab. Hakkan mõtlema, et kui ei oleks stipendiumi ja ikkagi vajadust võimalikult kiiresti ülikooli minna ja see ära lõpetada, siis läheks vabatahtlikuks. Aga ma loodan, et see väsimus saab 3-4 kuuga läbi.

Muidu läksin raamatukokku, suutsin oma tahtele võtta 12 raamatut edukalt vastu panna ja võtsin ainult 6 raamatut...ühte neist ma vist ei hakka lugema - Chocolat...ma filmi armastasin, eriti muusikat, aga raamat ei paista eriti huvitav. Samas lõpuks suutsin Frankensteini läbi lugeda, seda olen tahtnud juba paar aastat lugeda. Natuke naljakas ja naiivne, aga muidu hea lugemine. Naudin mõttet, et ei pea enam kunagi oma elus mõtlema järgi sümbolite, sõnumite jne üle, vaid lihtsalt nautida lugemist ning jäta vahele nii palju iseloomustusi ja looduse kirjeldusi ja igavaid dialooge, nagu ma tahan.

Ja tänane päev..plaanis oli varakult jõusaali minna, selle asemel aga jõudsin poodi veini ja tordi järgi, ja veetsin päeva lugedes ja telekat vaadates - mul on muideks uus lemmik telekanal ilmunud, "Sony Entertainment". XD. Ning ma hakkan mõtlema, et kui ma oleks vbl maininud Bahnwärter Thiele Falkensymbolet raudteed...võibolla oleks 15 ka saksas saanud? Ok ok, ma jään vait nüüd ja ei mõtle eksamitele enam kunagi.

Päris naljakas on vaadata, kuidas mu vanemad jumala segaduses süsteemist on. Kuni siiani ei saa aru mis eksameid ma täpselt tegin ja kuhu ja kui palju nad loevad. See, et meie saksa suuline loeb 20% eesti riigieksami tulemuses ja 25% abituri saksa lõouhindes, mis omakorda korrutatakse kahega jne, ajab neil juhtme jumala kokku. XD

Nonii. Paber (keskmise hindega, 12 aasta eesmärk) käes, läpakas samuti, mis on korras. Enam vähem. No kurat, juba lootsin, et saan uue. :D Kahjuks on nüüd mu vanemad veendunud, et ma meelega tegin oma läpaka katki, et saada uue. Ma ei tea miks, aga neil on ikkagi viimase 8 aasta jooksul tekkinud vist selline mulje, et ma olen hüsteeriline ja nõus petma ja valetama ja inimestega manipuleerima, et saada mida ma tahan. Ja ma ausõna ei ole selline. Nojah. Ma läksin tegelikult emale ütlema, et isegi kui nad saaksid mulle rahaliselt lubada läpakat, ei taha ma seda - sest muidu on liiga palju muutusi, ja uues riigis, uues ülikoolis tahaks ma vähemalt osata kasutada oma - muidugi suurt, aeglast, rasket ja suhteliselt vana läpakat, aga see on ikkagi minu. *kallistab*

Noh nii. Asjade ja toimetuste hulk, mida on vaja ära teha, kuidagi kuhjub. Sinna hulka kuulub ka otsustada, mis pabereid mul mis hulgas on vaja kopeerida, tõlkida, kinnitada, ja kuhu saata.

1) Heidelbergi ühika avaldus + abituri tunnistus+ vanemate palgatõend, ema oma on vaja ka ära tõlkida (kuna eiii, eesti riik ei taha inglise keeles tõendeid väljastada. OMG keeleseadus.)
2) Vene keele olümpiaadi tunnistuse ära tõlkida ja koopia kinnitada (erinevalt Eesti ülikoolidest tunnistab Heidelbergu rahvusvahelist vene keele olümpiaadi kui rahvusvahelist olümpiaadi). jah, ma saan aru, et mul ei ole seda boonust vaja. Aga ma tahan seda saada. Muidu ei ole mingit kasu olümpiaadidest, peale suure hunniku raamatuid ja tasuta reisi Moskvasse. XD
3) Olümpiaadide nimekiri tammekale. Olge valmis, lõpetamisel siis tuleb mingi eriti pikk nimekiri nendest...Kõik juba magavad, ja keegi ikka loeb ette, ja 10. klassis osales ta a olympiaadil ja sai x koha, b olympiaadil y koha. OK ok, nali. Ma saadan ainult kaks tähtsamat.

Ning omg ekoolis pole enam meiie hinnetelehter. Täiesti sürr ikka. Kool on läbi. :D Ning täpsemad kirjandi, saksa ja mata tulemused võiksid tulla. Tahaks ikka teada.

OMG vabadus.

Noh, suvi on ametlikult alanud. Kirjalikud eksamid on üliedukalt tehtud, ei oodanud et kirjand ja saksa nii hästi lähevad. Paaegu hakkasin nutma, kui numbreid nägin. Mata...oli kahtlus, etläheb hästi,aga no ma kardan olla kohe peale eksamit nii enesekindel, et "Pfffft, tuleb 15 ära". Üllatav, et bio oli kõige halvem kirjalik mul. LOL. nii et suulistest on mul suhteliselt ükskõik...nad otsustavad, kas mu keskmine hinne saab olema 1,3 või 1,0, nii et...jah. Aga enne kirjalikke tulemusi, issand jumal kui kuradi närvis ma olin...hüppasin iga smsi peale, mida jürx siis kurjasti ära kasutas.

Õppisin suhteliselt nagu hullumeelne suulisteks...peamiselt saksa omadeks. Siis põles läpakas läbi, nii et neid minu imepärasi konspekte ei jäägi tulevastele põlvedele. Inkaks õppisin aga küll ainult konsultatsioonides (neid oli piisavalt), ja enne eksamit lugesin sparknotesis macbethi ja romeo ja julia ja brave new worldi kohta. Eksamil oli küllaga selline tunne,et pfft, miks ma üldse õppisin.

Saksa...oli kahtlane. Ma saan aru, et hümmrich ütles küll, et faktiküsimused tähendavadhalba hinnet, aga no kui ta küsib mult lemmikepohhi, siis see ei saa ka head tähendada???????? Aga samas, eksam ise ei olnud nii hull...täitsa meeldiv oli rääkida. See ei tähenda, et seemul eriti hästi oleks läinud, aga tunne ei olnud halb. Viisin ka oma 1o kilo õpikuid ära, mõtlesin, et laud neid küll vastu ei pea.

ja nüüd..nii imelik tunne on. Ei olegi õpilane. Kuigi osakond tegi minu meelest kooli nii meeldivaks, kui see ainult võis minna, eesti osakonnas ei oleks ma vist üldse vastu pidanud, võin nüüd küll öelda, et need...14 aastat minu elus (koos lasteaiaga), sakisid. Ikka täiega. Eriti 4 kuni 9 klass. Need olid kõige õudsamad ikka.

Viskasin samal päeval kõik kooliasjad minema...kapid said kohe tyhjemaks. Ema tahtis matat ja füüsikat, nii et...selle kuhja ta siis ka sai. Ja täna viskasin väga palju riideid ära...et tulevikku ikka stiilselt siseneda. Mul oli kapis ikka niii palju mingeid katkiseid kaltse. Kuigi mind ootavad nüüd jalanõud, kampsunid ja joped.

Ja tänase päeva suursündmus, käisin "saatkonna usaldusarsti" juures, kes tegi siis paar ristikest ja kuulas ja kaalus ja mõõtis mind, et mu tervis ikka lubab mul õppida ja ma rase ei ole. 350 krooni, mida iganes. Paari ristikese eest, ja kes nüüd tema käekirja loeb, ei ütle enam kunagi, et ma kirjutan koledalt. Tõsiselt.

Siis sain katarsise kingapoest...ning ostsin samasugused punased kingad uuesti. Hetkel üritan endale soengut lõpetamiseks välja mõelda, kas sirged või lained või ülespandud? Ah ja, ning olen mures presidendi kutse pärast, mida pole veel tulnud, ja stipendiumi info pärast, mida pole veel tulnud, ning mõtlen, et kui ikka 1,0 tuleb, äkki peaks pigem münsterisse minema ja heidelbergi sinnapaika jätma. Valikud, valikud, valikud.

Kool võik kiiremini läbi saada. Muidugi tegelikult ei ole seda nüüd niipalju, kaks suulist eksamit, milleks õpida on vaja ainult üheks ehk saksaks ja 2-3 korda nädalas ennast kooli vedada paariks tunniks ei ole nii raske, või vähemalt tundus see mulle nii siis kui meil oli igapäev 8 tundi + trenn+ probe-abitur-klausuren paar tyki iga nädal ning siis veel lugemiskontrollid (mida ilmselgelt kushvid ei arvesta oma hindes. Tore. Kui palju tunde ma neid tegin?) jne.

Aga nüüd, kui mu elu möödub rahulikult retuusides ja väga suures T-särgis arvuti/teleka ees, mõnede lyhikeste reiside spordiklubisse ja poodi lõpetamiskingade/kõrvarõngade/maasikate/filmide järgi on koolis olla nii piinarikkas. Ma olen väga kiiresti ära unustanud kui suur lärm/rahvamass/hais/mõttetu edasi-tagasijooksmine käib seal. Väga traumeeriv kogemus iga kord.

Ja muidu ma õpin või vähemalt üritan õpida saksat, mis hetkel on mul kokkuvõttete tegemise faasis, nii et ma saan väga palju failbookis ja roflrazzis käia. Eks tegelikult ma saan aru, et ma ei pea selleks nii palju õppima, aga ma tunnen ennast rahulikumalt, kui mul on midagi konkreetset teha ettevalmistuseks, muidu ma lihtsalt istuks ja mõtleks, kui tähtis see nüüd kõik on.

Samuti on mind tabanud meditsiinivaimustus, väga suur vaimustus, mis isegi segab. Ma ei ole ikka päris ammu midagi nii hullusti tahtnud, kuna ma tavaliselt üritan vältida neid olukordi, kus ma väga tahan/loodan midagi - siis ei pea pettuma. Samas mu varuvariant biokeemia lihtsalt ei tundu nii huvitav.

Hakkasin uurima võimalusi teha osa praktikast suvel ära, aga Saksamaale sõit oleks uuesti seotud suure rahakuluga ja eestis ei ole seda vist eriti võimalik teha, kuna see ei kuulu TÛ öppeprogrammi, ning ma ei kujuta ette, kuidas ma nüüd võtan ja kirjutan mingisugusse eesti haiglasse, et "tere, soovin teha põetuspraktikat teie juures." Niipalju kui ma olen käinud arstide juures/haiglates ei arva ma, et ma oleks eriti teretulnud või et minuga seal eriti palju tegeletaks, erinevalt Saksamaalt, kus iga 16-aastane võib olla 2-3 nädalat haiglas praktikal, nt. viibida operatsioonisaalis ja pealtvaadata ja kus iga haigla on juba hairjunud sellega, et suur hulk inimesi teeb neid praktikad seal (enne õpingute algust).

Ning eksamitulemused võiks tulla juba, mul on juba väike ootusärevus/närv/paanika sees, kui ma mõtlen, et 7. saame juba kõik teada, v.a kirjand >>veel hullem variant, kui ei tea millal sa saad teada.

Märkmed Saksamaalt.

Mathe macht glücklich.

Ma meenutan House'i. Võib-olla on see märk, et mu test läks hästi?

Ma panen inimesi kohmetuma ja olen hullumeelne. Uue tuttava neljas lause oli "Noh, vähemalt see on su juures normaalne."

Ma ei suuda vastu panna raamatute ostmisele.

Miiiiiiks?

Reedel lendan siis (palun, palun, palun...tuhk, ära tule...võid tulla laupäeval, siis on mul ükskõik, võin jääda ka Saksamaale või bussiga tulla...) seda testi tegema ning hetkel on lihtsalt nii palju asju vaja läbi mõelda ja peas hoida, et ma lähen juba närvi ja seda ma ei tohi teha, sest testi ajaks pean olema rahulik.

*sügav hingetõmme*

Omamoodi on hirmus, minna täiesti ise reisile, mis on lisaks veel iseseisvalt korraldatud. Ühelt poolt tahaks küll kedagi endaga kaasa, samas kardan, et ma lähen nii närvi ja hakkan plahvatama ikka vähimgi asja peale, kui keegi kaasas oleks.

Ning testi teevad samas kohas vähemalt 300-500 inimest, võib-olla ka 1000 inimest, nii et selles mõttes ei ole ma kindlasti üksinda.

Hetkel...veedan oma aega mõeldes, kui hullumeelne ma ikka olen, et ma endale alati nii kõige raskemad olemasolevatest sihtidest valin. Kui ma oleks otsustanud nt füüsikat või biotehnoloogiat või keemiat õppima oleks mul hetkel suhteliselt 0 muret...isegi hinnete pärast, sest nad on zulassungsfrei või siis nii madala NC-ga, et ma ikka saaks hakkama, või mingi konkursiga, millega ma saaks hakkama. Ei, mind huvitab meditsiin. Ja isegi siis, valides ülikooli, valisin ma mitte selle ülikooli, kuhu ma saadan 19. juunil paberid ja kõik...eiii, mulle meeldib see ülikool, mis korraldab 6 tunnise ajumõrva, mille jaoks peab eraldi Saksamaale sõitma. Ning teate mida? See on üks põhjustest, miks mulle see meeldib.

Aga nojh. Rahustan end siis sellega, et isegi kui mul ei õnnestu see test, siis see on saatus, ning ma peaks siis minema kusagile mujale. Näiteks Münsterisse, sinna on ka päris raske sisse saada. Või Ulmi, sinna peaks ikka sisse saama. Kui mul eksamid ei läinud väga väga sitasti.

Kuradi tuhk. Tuleb teine pilv nuüd. Ma ilmselgelt kas a) ei saa minna sisseastumiskatsetele oma unistuste ülikooli Heidelbergi või
b) sõidan sinna 3 päeva ja kukkun siis läbi, sest olen liiga väsinud, et keskenduda.

JEEEE.

Anninessi seiklused postkontoris

Pidin saatma avalduse Saksamaale, ning seal oli ka kirjas, et juhul kui ma tahan olla teavitatud sellest, kas nad said avalduse kätte. (jaaa, tahan küll), siis ma pean panema sinna frankeeritud (ette makstud postkaardi).

Noh, mõeldud, tehtud. Sõitsin Õismäe postkontorisse. Ma vist ei ole seal eriti kaua käinud, sest tuli välja, et see on suletud alates novembrist. Noh, uups. See asub nüüd Rocca al Mares, mitte et see poleks alguses kohe mogavam olnud sinna sõita. Selle peab veel selles hiiglaskilus Prismas üles leidma.

Ostan ümbriku, leian ka selle ametliku postkaardi. Hakkan uurima ettemakse kohta. Tuli välja, et vaatamata sellele, et EL on standardiseerinud kuradi hernepurkide märgistusi, ei ole ühtset postmarkide süsteemi. No okei, saan aru. Peab ostma "mingisuguseid kuponge" postkontori töötajate sõnul, aga neil neid küll ei ole, aga nad helistavad keskpostkontorisse ja küsivad järgi. Jap, keskpostkontoris on neid küll olemas.

Nii et sõitsin kesklinna. Keskpostkontoris oli 20 vanamutikest minu ees. Peale pikka ootamist tuleb minu kord, ning küsin järgi. Jah, lõpuks, neil on olemas kupongid. Õnnelikult küsin, et siis palun mulle nii palju kuponge, kui on vaja, et Saksamaalt saadetaks mulle postkaart tagasi.

Blond teenindaja paksu roosa huuleläige kihiga vaatab mulle otsa, nagu ma oleks just palunud tal lahendada kvantmehaaniline tehe või midagi. "Kust meie peame teadma, kui palju teil neid kuponge vaja on, et Saksamaalt Eestisse kirja saada? Ise peate teadma seda, kui teil vaja on."

*facepalm*. Tore, kes meist postkontoris töötab? Ostsin 2 kupongi, ehk siis 40 krooni eest...ma tõesti ei tea, kas maksab kirja saatmine 2 eurot Saksamaal või mitte...kui on kallim, siis sai just 40 krooni+10 krooni ametliku postkaardi ees anast välja visatud.

Nojah siis.

Kool on läbi ning ma olen niiiiiiiii õnnelik. Ma ei pea enam elu sees istuma muusika tunnis ja õppima pähe mõttetuid muusikateoseid, mida ma nagunii ei suuda eristada, ma ei pea enam õppima pähe 100 lk kunstiteoste nimesid, mis nagunii näevad kõik jumala sarnased välja ega püsti seisma tunni alguses ja niiiiii edasi. Jah, ma olen küll õnnelik.

Muidugi on kahju, et nüüd ei hakka nende ainsate inimestega, kes saavad meie A-Klassi koolisüsteemist aru,nii palju kohtuma...Tänu sellele värdjale koolisüsteemile kuulub ju 2 tundi aega põhimõttete seletamiseks, enne kui keegi aru saab, mis nüüd täpselt matemaatika või saksa keele või ühe nendest ajaloo all mõeldud on. :D

Kuni siiani, ehk siis 25% kirjalikest eksamitest on möödunud suhteliselt hästi. Ma usun, et see on ikkagi Hümmrichi teene, et see eksam ei tundunudki üldse nagu eksam...Ma ütleks, et suvaline füüsika töö 11. klassis oli palju närvisöövam kui see saksa eksam. Tähistasin siis trenniga, kuhu sai kogu selle üleliigse adrenaalini välja valada...ning enne trenni, kuna ma ei viitsinud bussiga minna, vaid sain autoga - mis tähendas, et ma jõudsin poolteist tundi varem, vaatasin seda vanaaegset seebikat ETV's, ning aeglaselt sõitsin rataga, või vähemalt tegin nägu, et sõitsin.

Ning nüüd...4 päeva matemaatikat. JEEE!

Mees palvetab, "Jumal, lase mul võita million lottos. Palun. Mul on vaja seda millionit." Ja nii kogu oma elu. Lõpuks sureb ning läheb jumala juurde juttule ja küsib: "Jumal, ma nii palju palvetasin. Ja ikkagi ei võitnud. Miks sa mulle nii tegid?" Ja jumal vastas, "Sa oleks võinud vähemalt lotto pileti osta."

Mul tekkisid uuesti kahtlused, et kas tasub ikka nii väga minna Jena ülikooli...et nt Müncheni ülikool on päris kiusatus ja Leipzig ka, ikkagi suured linnad, ja Nürnberg ja Bochum. Mõtlesin seda ja jõin Vapianos teed (Jasmiini tee...Yum). Vaatasin tassipõhja. Mis seal kirjas oli? Jena. XD Tänan.

Ning oodake...kohe tuleb...ZOMG! VAHEAEG! SQUEEE! Sain endale lõpuks uue salli ja kõrvaringad ning hakkasin juba plaane tegema, kuidas ma nendega esmaspäeval kooli lähen...Oh wait :D Ei lähe.

Printsess ja Konn on nii lahe multikas. Ühelt poolt täiesti uus lähenemine Disney klassikalisele multikale, sest "printsess" on tegelikult mustanahaline tüdruk New Orleansi perest millalgi 20. sajandi alguses, kes üritab raske tööga edu saavutada, nii et puudub pime "Ups, ristiema andis mulle kleidi ja siis prints armus minusse ja siis me elasime õnnelikult elu lõpuni". Ja peategelasele Tianale vastandub ära hellitatud "issi tüdruk" ja prints, kes ei viitsi töötada, aga selle jooksul õpib ära süüategemise ja aitab Tianal viia ellu oma unistus. Ja klassikalise muusika asemel oli väga lahe dzäss ja üleüldiselt oli multikas täis eneseusku, rasket tööd ja natuke feminismi ja kõikide aktsepteerimist. Ning Kafkat. (kamoon, ta muutub konnaks...ja redneckist jaaniuss, kes armastab tähte ning krokodill, kelle eluunistus on mängida dzässansamblit). Nii lahe lihtsalt. Ja muidugi. täis maagiat ja kurjust ja headuse võitu. (Jah, õudne spoiler, ma tean).

Mis veel? Ah jaa, vaheaeg. Aga veel tuli lõpukski see kutse TMS-i jaoks (Test für medizinische Studiengänge), nii et mais lendan Giessenisse ja elan...arvatavasi Adler-hotellis. Jah, ma teen sisseastumistesti Heidelbergi Giessenis. It doesn't make any sense. Sakslased oleksid võinud korraldada testi nt. Berliin, München, Hamburg, Köln, Kiel, Rostock, Aachen, Stuttgart. Leipzig, Dresden. Ning ei olegi mingit probleemi. Eiii, mingi Reutlingen voi mida iganes, kus on 1 külalistemaja. Nojah.

ma võin vinguda, tegelikult ma ootan seda :D

Ja nüüd tulidki suvise tantsupeo proovide ajad. Tapke mind kohe ära. (Tegelt on see ju vabatahtlik, aga nad on niiii julmad lihtsalt. Loodan, et see nädal sisi ei ole kõige pakalavam nädal aastas.

Üritan siis kuidagi sellest tabelist aru saada, millal ma kus olema pean:

29.06

15:30-18:30 Kesklinna lastestaadion.(Kusagil kino Kosmose taga... Kristiine poole juba)
30.06 Läheb juba huvitavaks...9:00-12:00 Kalevi staadion
14:00-16:00 Kesklinna lastestaadion
16:30-18:00 Jällegi Kalevi staadion (How in the name of Eru am I supposed to get there?)
20:00-21:00 Kalevi staadion

01.07

9:00-12:00 Kalevi staadion
13:00-16:00
17:00-19:00 Lastestaadion
19:00-21:00 Dahdumm...Kalevistaadion Gah. Wow...10 tundi proove.


02.07
No vähemalt siis kaob see kahe staadioni vahel valguse kiirusega liikumine ära ja me oleme ainult Kalevi staadionil.
9:00-13:00
14.00-17:00
19:00-21:00 jap. meil on kyll 9 tundi proove ühel päeval.

03.07
Suur tähtis päev.
9:00-12:00 heliproov. (ZOMG! Tanel Padar! *imelikonkspunktigakeskel*)
13:00-14:30 peaproov-etendus. Ja siis me saame isegi süüa.
18:00 On meil...mingi rongkäik. Keine Ahnung.
19:00 On meil juba teine etendus...millal esimene oligi?

Ma ei ole normaalne.

Hüvasti, viimane raasuke normaalset mõistust. Oli tore sind tunda. Ma usun, et stress on võtnud viimaks viimast.

Laupäev ja pühapäev ma olin täesti vihane ja närvis ja paanikas, et palju teha on ja ma ei jõua. Plahvatasin iga väiksemagi asja peale.

Siis tuli ükskõiksus. Ja siin tuli naer. Täna ma ütlesin emale suhteliselt tuimalt, et ostsin endale pileti mingile suvalisele kontserdile muusika jaoks. (Kui kunstiajalugu ja muuska ära votta, väheneks töökoormus umbes kaks korda). Lisasin...Bach.

Ema lisas...Bum.

Ma naersin pool tundi pisarateni ja lämbumiseni. XD.

Leidsin, et mu matemaatika test oli tegelikult suhteliselt oige. Peale selle, et 14*21=35, unustasin ma 4 miinust ümber kirjutada.

Ning muidugi...keskendumine saksa klausuri ajal. Esiteks ma istusin akna all. Ma ei tee seda mitte kunagi enam. Liiga huvitav oli vaadata postiautot...ja taksot...ja kuidas 11ndikud lund koristasid...ja tuvi. Samas mida kõik teised teevad. Siis hakkas meie armas ajalooopetaja edasi tagasi kondima ja isegi see oli huvitavam kui Kafka. Siis muidugi tavaline tsükkel...joon, söön shokolaadi, joon veel, lähen vetsu, joon, söön shokolaadi jne.

Mida veel...D-vitamiin on tõesti väga maitsev. Ma ei tea miks.

Ma usun, et saksa meditsiini vastuvott kui praegu sügaval...ontodoksaalses reaalsuses pole, siis varsti on. Iga semestriga lisandub umbes 2000 soovijat ja 200 uut kohta. Hetkel on umbes 5 soovijat ühe koha peale. Ehk 20 % saab sisse. Kõige alumine keskmine hinne oli eelmisel aastal 1,75. Seda saab muidugi parandada testiga voi sellega, et sa opid bioloogiat, keemiat, füüsikat, matemaatikat, saksa keelt, kreeka keelt, ladina keelt voi inglise keelt. Soltub ülikoolist. Voi sellega, et sa töötad vabatahtlikuna voi opid 3 aastat medõeks ja töötad natuke sellena. Aga noh, mitte eriti märgatavalt. Iga aastaga touseb (voi siis langeb) vajalik keskmine hinne umbes 0,1 vorra.

Ûlejäänutel 80% on ainult üks voimalus saada sisse: oodata. Iga kord tehakse nimekiri nendest, ja need kes on koige rohkem oodanud (mitte opinud alates abiturist), saavad sisse. Nendele on jäetud 20% kohtadest. Kuna aga iga aastaga lisandub suhteliselt palju neid, kes tahavad oma unistuste töökohta oodata, on see ooteaeg tousnud 4 aastast, mis käib veel kuidagi, 6 aastani. Ja millegipärast on kÿll inimesi, kes on nous ootama üle kuue aasta, et hakkata oppima meditsiini. Ja siis nad ongi ju 27, kui nad alustavad. See on imelik süsteem.

Käisin kaks korda vaatamas Bodies Revealed näitust. See tegi mind mõlemad korrad näljaseks...:S Deltalihas lihtsalt meenutab tavalist sealiha grillliha, no sorri.

Ah jaa, kirjandi feil.

Oh, Lord, please gib mir meine Language back,

Meie (OMG! viimane! Rejoice!) füüsika töö tõestas järgmised füüsika seadused:

1) See, mida sa tead hästi, ei tule töösse sisse.
2) See, mida sa ei lugenud, tuleb sisse.
3) Teadma peab kõike.

Ning ma soovin meie klassile väga palju jõudu meie järgmiseks ajaks, kus meid ootab ees:
5-tunnine proovikirjand
6-tunnine saksa proovikirjand
3- voi 4-tunnine inka kirjand
6-tunnine mata töö.
teine 6-tunnine mata töö
3-tunnine (või 4?) bio töö

Ning nagunii ootab meie kallis ajalooõpetaja kuni viimase hetkeni oma kalli tööga.

Aga siin ma lõpetan sooja soovitusega kuulata Wise Guysi: "Die Philosoffen", "Monica" ja "Denglisch". :D

Trenn trenn trenn

trenn trenn trenn trenn trenn. :D

Nagu näha, käisin ma täna jällegi trennis. Üle kuu aja ning sai jälle meenutada, mis kõiki lihaseid mul on või vähemalt peaks olema, aga kahjuks ei ole. Mu...ranne ei valuta enam, aga samas mu kõhulihaed on vist täiesti etrofeerunud. Nojh.

Sellepärast mu produktiivsus aga kodus tõusis märgatavalt. Muidugi sotsiaalse elu arvelt, aga ikkagi sain Stepihundi läbi loetud. Millegipärast ma armastan seda raamatut. Kuigi yks lause oli jah 29 rida. Ning tegin natuke matat, kuigi ma ei kujuta ette mis otsast mingisuguste tabelite täitmine ja sildikeste ja mindmapide tegemine peaks kedagi eksamil aitama. Nagu...see pole nii raske meelde jätta seda, et sa vaatad kas kaks sirget on paralleelsed ja siis kas nad on identsed ja jne. Palju raskem on ju selle tegemine, ja selle saab selgeks ainult läbi harjutamise. Ja ega keegi normaalne opilane ei hakka "tegelema matemaatikaga pool tundi", vaid ainult siis, kui on mingi konkreetne ylesanne, mida siis hiljem voiks ju tunnis ka kontrollida, onju. Nojh.

Ja nyyd ma siis isegi yritan teha inkat. All hail Sparknotes. :D Ei kujuta enam elu ilma nendeta. Kuigu summmaryt on kergem ise teha, nende omad on liiga pikkad.

Ning muidugi, KUI PALJU SAJAB LUND VEEEEEL?!?!????!!!???

Kooli lõpetamine...ei ole mõnus

Praeguseks teha: meistri ja margarita lugemiskontroll, mata test.

22.02 Stepihundi lugemiskontroll, ajaloo ülesanded.
25.02 Füüsika Klausur
01.03 Saksa proovieksam
04.03 Inka Klausur
06.03 Mata proovi-proovieksam (JAH, SEE ON LAUPÄEV)
11.03 Mata proovieksam
15.03 Bioloogia proovieksam
01.04 2 retsentsiooni

Lisage sinna: 1-2 proovikirjandit, ajaloo Klausur, 2 lugemiskontrolli ja tööd koikides teistes ainetes arvatavasti.

Masendav. Srsly.

Koomapäev

Kui tänane päev oleks ajaloost lihtsalt välja jäänud...siis ei oleks mitte midagi muutunud. Kõik on unised ja poolkoomas. Neli kirjandilõiku kahe tunniga tunduvad suure saavutusena sellises seisundis. Hiljem ka lihtsalt vestlemine oli päris raske, sest üks osapool ei suutnud tavaliselt rääkida korralikult ja teine ei kuulanud.
Samas inkas oli päris lõbus...

If you ever are in English lesson...and you are bored...and you feel too sophisticated....then you should hire the A-Team.

Lihtsalt...meie klass+Shakespeare' Macbeth = kõige rõvedamad naljad, mida ma olen eales kuulnud.

Including, but not limited to: sokolaad...odad...mõõgad...nõiad...praod...pähklid...munching...ja erm...väsimus. Oeh. Vähemalt ma ärkasin üles siis.

vaatasin ka nö A-ryhma teotust ehk siis uue filmi treilerit. See on lihtsalt vale...väga vale. Ei sobi, ei meeldi ei taha. Omamoodi irooniline on see, et see esilinastub eestis 11. juunil. Meie Arühma viimane eksam on siis 10. juunil. Pfffft.

Just my luck.

Jääda haigeks sõbrapäeval. Yay. Ning üleüldiselt jääda haigeks, mis muidugi pole mingi eriline ime peale antibiootikume. Külmetusel nädalavahetusel on muidugi omad teatavad plussid, nagu see, et sa ei pea ennast ülekoormama sellega, et lähed kooli või pead järgi tegema X ülesandeid...aga...MA NÕUAN ENDA NÄDALAVAHETUST TAGASI!!!!!!!! Pole aus.
Aga jh. Head sõbrapäeva...Ning nüüd peaks vist aeglaselt tagasi tsivilisatsiooni-slash-kooli lainele pöörduma

see more Lolcats and funny pictures

On hilja ja ma olen väsinud. On pime ja märg ja külm ja kui ei ole juhuslikult pime, märg ja külm, siis on üleköetud, umbne ja lambivalgus.

Elu on imelik. See, et kool lopeb varst on minu jaoks praegu umbes sama reaalne ja ettekujutatav, kui öeldakse, et on olemas 12 dimensiooni ja ma üritan ette kujutada kera 12 dimensioonis.

Ma ei saa taimedest aru. Ja Meistrist ja Margaritast. Ja elust.

Mõned inimesed võivad pealtnäha olla täiesti...ideaalsed. Sõbralikud, viisakad, abivalmid jne. Aga neid vihatakse. Ja samas teistega, kes on ilmselgelt isekad, julmad, ülbed, on väga hea suhelda. Miks see nii on? Mis on see asi, mille pärast inimesed meeldivad või löövad elus läbi, nö.

Tahaks trenni tagasi. Aga iga kord hakkab mul kurk valutama, voi olen liiga väsinud, voi on midagi muud. Niiiiiiing Grey Anatoomia 6. hooaja esimene episood oli. Mis oli masendav, aga ikkagi tore. Isegi kui Kondid on samal ajal. Vähemalt sain avalduse ära antud, muidu oli W. ukse all seismine juba omamoodi hobbiks muutunud. Mis on lihtsalt vale. Lisaks on omamoodi masendav see, et sobrapäev langeb samale päevale kui Deutsch Lohnt Sich, ehk siis kogu sobrapäeva motte koolis jääb ära. Vähemalt poolenisti.

Nädalavahetust saab kirjeldada väga vähese arvu sõnadega.

Laupäev: lihtsalt üle viisakuse piiri laiskus. Sõin, vaatasin telekat, lugesin Eragoni (läbi...uuesti...). Aga seda meelega. Oli vaja. Nüüd olen uuesti maratoniks valmis, mis arvatavasti hakkab nüüd kestma mai keskpaigani. Vist. Ning uus talvemantel, mis on loodetavasti soeeeeeeeee.

Küsimus: Aga mis siis, kui praegu hakkab soojalaine ja mul ei lähegi seda ena, kunagi vaja. (See on vist liiga soe saksamaa jaoks).
Vastus: See on väga väike hind selle jaoks, et see kuradi talv lopeks!

Pühapäev...Muffinid ja keskendumishäired. Olen kogu päeva üritanud seda kuradi avaldust parandada. Teotempos. Ma pole ikka veel valmis. Ja ma pean ühte lauset uuesti sõnastama. Ja paar väljendit, Keine Ahnung wie. Ja Valküüria algab nii...25 minuti pärast. Ja kuna ma olen nüüd nö Kreisau Kreisi spetsialist, siis seda filmi tahan ilmtingimata vaadata.

ûritades leida veel natuke informatsiooni meditsiini õpingute kohta saksamaal (Tegelikult informatsiooni, kogukondi, foorumeid, blogisid, soovitusi on lugematul hulgal...Mis on tore. Minu meelest ei ole seda nii palju mitte ühegi teise ala kohta), nägin, et kõige odavam stetoskoop maksab 20 euri. Hakkasin tundma, et mu lapsepõlv polnud täielik. Hakkasin Eestist seda otsima. Leidsin ühe 234 eegu eest. Olin juba suht õnnelik, enne kui leidsin saksamaalt 5 euro eest parema. Kamoon.

Muidugi peaks mainima, et see ilus asi pildi peal maksab 150 eurot saksamaal. Komplektis on iPod shuffle. :D

Aga jah. Ma peaks vist uuesti pöörduma oma avalduse poole.

Just one of those days...

Täna mind lihtsalt segab ja tüütab ja ärritab kõik. Mu juuksed, riided, toolid, lauad, õhk, teised inimesed, mu kael, mu küüned, mu kott, mu kingad. Kõik on ebamugav ja vastik. Vaevalt pidasin kooli 8 tundi vastu, siis läksin koju selleks, et roomata teki alla ja juua teed. Pffft. Vihkan sellised päevi. Ja ma ei saa ise aru, miks, sest tegelikult ei ole ju midagi valesti. Pigem on kõik hästi.

Kool on ikka veel täiesti tavaline. Pikk tüütu päev, kus ei toimunud midagi katastrofaalset, aga ega midagi head ka ei juhtunud.

Ah jaa, kas ma olen ainuke, kes arvab, et bioloogias läheb meil materjal üha kergemaks. Eelmisel aastal õppisime kloonimist, geneetilisi vektoreid, Krebsi tsüklit, fotosünteesi. Sellel aastal...erm...seda, et kui loom elab lõunas on ta kõrvad suuremad, sest tänu nendele saab ta oma soojusest lahti.

Käisin isegi perearsti juures. Seal, kui küsisin, kas midagi muutub, kui ma 19 saan/koolist lahkun, avastasin, et tegelikult ta ei olegi perearst. Ta on lastearst. Ma olen hoopis teise juures kirjas. Ta ütles, et tema küll perearstiks ei hakka, ta ei oskagi ju EKG-t lugeda. Jah, tore, Nüüd ma siis tean, miks ta minu kopsupõletikku üleläinud läkaköha "kergeks külmetuseks" pidas. (Mitte otseselt EKG pärast, aga ta meditsiini teadmised teistes valdades on arvatavasti samal tasemel) Aga noh, kõiki tõendeid kirjutab ta välja. Siis, veel üks eesti tervishoiu teema. Läksin Regionaalhaiglasse. 21. jaanuaril, panin endale arsti juurde aja kinni, 1. märts. (Kell 10, nii et ma ei saa minna. Bio proovieksam). ûtlesin lahti, ja palusin ema panna uue aja kinni. Ta pani lastehaiglasse, täna, 12. veebruariks. Ühelt poolt 40 päeva, teiselt poolt 8 päeva. Normaalne.

Siis...nojh, teki alt pidin ma suhteliselt kiiresti ka välja roomama, et teha füüsikat (Mu tafelwerk jäi kooli. Yay. Lõpetan vene keeles), ühiskonda, inkat, ning ka ajalugu ja arvatavasti teen muusika ka ära. Niiing netis leidsin mingi USA suveakadeemia, kuhu ma vist saadan avalduse. See lihtsalt paistab liiga lahe/liiga tasuta :D

palun palun palun ma ei taha haigeks jääda. Kuidagi nõrk olen ja pea käib ringi ja kõrvad sügelevad, aga ma ei jää haigeks.

Ma ei jää haigeks.

Ma ei jää haigeks.

(Ma olen suur platsebo/eneseveenmise efekti uskuja. :D)

Lõpuks! Täna oli -0,8 ehk siis....suviiiiiii! Vesti tuli ylemise korruse vannituppa tagasiiii. Lund sajab muidugi, aga vähemalt on soe. Sain oma motivationsbriefi enamvähem valmis, motlen veel, kas lisada midagi, aga noh...need on juba detailid. Ma ei oska isegi oma uut vabadust nautida (= üks päev, kus ei ole midagi õppida), nii et koristasin kappi (=viskasin ära kõik ebavajalikud paberid) niiing...lugesin niing...jap. Ei midagi muud.

Ning, lõpetuseks (kuna naer on terviseks), spontaanne muusikal toidupoes (lugege infot, kui aru ei saa, mis toimub :D) Ma naersin end päris kõveraks.

Yay laupäev.

Mis hetkel tähendab seda, et veel üks pingelisem ajajärk on lõppenud ning ma loodan, et nii külm enam (mitte kunagi) ei ole. Ning praegu on minu jaoks -10 hetkel ikka tõsiselt soe. Ainus asi on veel see motivatsioonikiri-slash-lebenslauf, mis hetkel on juba saavutanud astronoomilise pikkuse. Ja mul on ikka vele nii umbes pool kirjutada.

Positiivne: Hetkel ei ole ühtegi suuremat asja/ülesannet. Kirjanduse vihik jäi edukalt kooli, Stepihunt on ka hetkel Out of Reach nats. Füüsikas sain erm...150 korda suurema vastuse, nii et sellega peaks veel tegelema millalgi.

Reede oli väga imelik päev...Meid oli suhteliselt vähe, kogu klassi peale ikkagi 16 inimest. Lihtsalt...imelik. :D Meie huumor läheb ikka mõnikord suhteliselt metsa.
Ja neljapäev oli lihtsalt lahe. Sellised naljad, millest keegi peale juure viibinute aru ei saa. Füüsika õpik lumest kirjaga, "Palju õnne, su elu sai just mõtte." :D

Tegelikult on selle sissekanne mõtte see video...lihtsalt tühi post ühe videoga paistis mulle kuidagi mõttetu.

Kui ma juba olen motivationsbriefi lainel. :D

Minu nimi on anniness. Ma olen väga tubli ja väga väga tahan seda. Ma olen usaldusväärne ja töökas, mida näitab mu eriti hästi haritud põld Farmvilles. Pikajaliselt olen pidanud enda blogi, mis näitab, et ma ei jäta asju pooleli. Samas olen oma blogi pidanud kolmes kohas, mis näitab, et ma olen võimeline ennast ka muutustele vastavalt kohandama. Oma intensiivse karjääri ajal Lotrplazas sain ma suure kogemuse suhtlemises ja organiseerimises, eriti ajalooliste (first age, third age) rpg-des osalemistes. Lühikese ajaga sai must Imladrisi peahealer ja armee ohvitser, kus läbisin ka eliitvägede väljaõppe. Vabal ajal osalesin racing teamis, ning korraldasin ka mitmeid sportlikke võistlusi.
Ka mu Facebooki profiil näitab seda, kui hea suhtleja ma olen. Mul on peaaegu 200 sõpra üle kogu maailma, ka olen läbinud kõik olemasolevad levelid Elven Dreamis ja muudes mängudes, kõrgele tasemele jõudsin ka MindGamesides. Heategevusega olen tegelenud ka, ning saavutasin taseme Saint 1, eriti läbi mängu Bubbleshoot.
Nii et, ma olen väga tubli ja pweaaaaaaase. *cute puppy eyes*

Määruse eesmärk on õpilase vaimse ja füüsilise tervise säilitamine ning õppe- ja kasvatustegevusest tulenevate ebasoodsate mõjude vähendamine.

Kontrolltöid ei planeerita esmaspäevale ja reedele, samuti õppepäeva esimesele ning viimasele õppetunnile, välja arvatud juhul, kui õppeaine on tunniplaanis esmaspäeval ja reedel või ainult ühel neist päevadest või esimese või viimase tunnina.

Pühadejärgseks päevaks ja õppeveerandi esimeseks päevaks koduseid õpiülesandeid ei anta.

Õppetunnid jäetakse ära õpperuumis, kus õhutemperatuur on vähem kui 19 ºC ja võimla õhutemperatuur on vähem kui 18 ºC.

Tore teada, et keegi ikka veel hoolitseb õpilaste eest. *sarkasm*

Nojh. Mu kõrvapõletik hakkab taanduma. Mis on tore. Kuna viimased 3 päeva elasin ibuprofenist ja soovisin endale nats heroiini. (Meie bioloogia presentatsiooni järgi peab see valu ikka suht hästi lõpetama).

Ning muidu elasin suhteliselt tavalise osakondlase elu, ehk olin koolis, tulin koju, õppisin ja alanud talveune tõttu vajusin alati kell 10 juba ära, vaatamata iluuisutamisele. Kuigi kolmapäeval käisime Vapianos. niiing. neljapäeval tegin inka presentatsiooni suht kaua. Vöhemalt on nüüd kõik...suhteliselt kõik kaelast ära ja ma saan keskenduda oma inimkeha lühientsüklopeediale. :D

Mille kohta väike dialoog:

Isa: Mida sa loed?
Mina: *näitan* Inimkeha lühuentsukloopedia. (Peaks veel lisama, et kaane peal on läbilõige inimese peast ja seda ümbritsevad mõisted pea, närv, silm jne.)
Isa: Mhm. Millest see räägib?
Mina:....

Samas täna korraldasin endale enam-vähem unistuste laupäeva, mis koosnes...magamisest, lugemisest ja söömisest, ja nimelt lasanje ja muffinide söömisest. Kahjuks ka koristamisest, aga nojh. Miski pole ideaalne.

Aga selleks, et lõpetada veel lõbusamal noodil, siis:



Need tüübid on geniaalsed.

Eesti tervishoid.

Mees venitas käe ära. Hakkas valutama ning ta ei suutnud seda kõrvalt üles tõsta. Töötab lavaseadjana, nii et see takistab teda suhteliselt palju töös. Läks arsti juurde. Kirjutati välja haigeleht ja saadeti füsioteraapiasse soojendamisele. Käis kuu aega ära, ei aita. On ikka sama hull kui enne. Läheb uuesti arsti juurde. Mis talle vastatakse?

"Aga teil pole ju käsi kõrval liigutada vaja...Te võite alati eespoolt ka tõsta."

Proovikirjand oli täielik läbikukkumine. (Ma olen nüüd tubli. Väldin sõna fail kasutamist.). 63 punkti. Kamoon. (okei, unustage viimane sulg ära). See ei olnud isegi minu halvas prognoosis mitte. Mu halb prognoos oli 70 punkti.

Ja teha on...tegelikult mitte nii palju, aga õues on pime ja külm ja ma olen väsinud.

This is the life...

On väga imelik tunne olla 12. klass. Ühelt poolt oled sa kõige vanem...kõige kogenum. Sa mäletad kooli legende, mida enam peale sind mitte keegi ei tea. Orienteerud koolis paremini kui õpetajad. Ja enamasti tead, mida teha, et saada seda, mida sa tahad. Kuid samas on see lihtsalt juba väga tüütuks ja igavaks muutunud. Ainus vaheldus viimase kahe päeva jooksul oli see, et teine kohtuniku ajalootöö ei olnud midagi tema esimese kontrolltöö moodi.

Nii. Bioloogia. Mis mõttes teil ei ole läpakaid kaasas? Ekoolis oli ju kirjas. Ei olnud. Teisel rühmal oli. Aga isegi peale läpaka saamist (jaja, teine rühm on 411. Muidugi. Füüsika vaheruumis. Õnneks jäi Helina hiljaks ja me nägime teda. ) möödus tund ülimalt mõttekalt mingeid närvirakude ja molekulide skeeme vahtides ja vajutades noolekest, et slaidi vahetada. Ja peamine tunni dialoog oli, "Nii, Endorfiin blokeerib dopamiini zzzzzz.....maisuuda."
Saksa keel oli väga vaheldusrikkas, sest valge tahvli vildikad ei töödanud. Oli kohe huvitavam, sest iga sõna välja lugemine nõudis ika korralikult energiat.
Ajaloo töö...jah, alguses oli küll tunne, "Ja mida kuradit pean ma nüüd selle imeväikse teksti ja kolme pikka küsimusega peale hakkama?"
Matemaatikas saime teada, et jah, me ei ole kunagi varem vektoreid korrutanud, neid saab korrutada omavahel, ja meil on juba kolme (ZOMFG, panic, run!) kuu pärast eksam ja me peame iga nädal kaks tundi matemaatikat õppima. Yesh. Ofkoors.
Muusikas...laulsime rahvalaule. Meie klass on väga andekas, ma ütleks. Mitte nii andekas, kui see setu salvestus, mida pidime vahetunnis kuulama.
Eesti keeles lugesime kirjandi näiteid. Noh, 30 punkti on garanteeritud... vist.

Ja tänane päev oli muidugi kõige mõtekam üldse. (Ma olen märganud, et koolis kasutan ma roppuste kõrvalt kõige rohkem sõna "mõtekas/tetu". )
Esimesed kaks tundi vaatasime filmi. Ma arvasin, et Kuulsuse narrid on esti filmi madalpunkt, aga ma eksisin. Peale kahe tunni veetmist pimedas klassis, vaadates musta tahvlit, kus liigub udune hall kogu mingisuguste rõvedate häälitsuste taustal (jaa jaa, ma tean, see tähendab inimese võitlust kurja ja hea halval ja materiaalsuse poole pürgimist jne.) toimusid isegi kaks normaalset tundi, ehk siis ajalugu ja saksa ehk siis mõttetu tahvli pealt maha kirjutamine, ja siis inka töö, ehk siis uuesti kaks tundi mõttetut kirjutamist. Tegelikult ma arvasingi, et ta paneb selle teose töösse. Nojh. Ma usun, et tema hindamises on vähemalt nii +/- 2 punkti täiesti juhuslikud, nii et elame, näeme.

And the good news? Homme lubab olla veel mõttetum päev. Aga jh, nüüd peaks ikkagi matat ja eesti ajalugu õppima, isegi kui ma usun, et see ei toimu homme. (Miks peaks homme olema teistsugune?)

Vaheaeg on möödunud kuigi palju vaiksemalt kui ootasin. Mitte et ma midagi erilist oodanud oleks, aga enamasti vedelesin teleka ees ja vaatasin laenutatud filme. Ning minu esiaglne plaan käia nii palju kui võimalik trennis, ja lugeda läbi ma ei tea kui palju raamatuid eriti ei õnnestunud.

1) Lund oli nii palju, et jalgsi jõuda trenni oli seotud kas lumme ära uppumisega voi mööda libedat maanteed kõndimisega. Ma eelistaks ikkagi oma eluga mitte riskida trenni pärast, isegi kui see on väga hea. Ning oodata tund aega bussi ei olnud ka just meeldiv.

2) Peale Dakiga kohtumist avastasin õudusega, et ma ei mäleta mis juhtus Harry Potteri 6. ja 7. osas, vaatamata sellele, et 6. on mu lemmik raamat. Nii lugesin kolme...tehniliselt kahe, sest kulus alla 48 tunni, need kaks raamatut ära, ohverdades paar Grey Anatoomia osa, Farmville'i maasikate saagi ja une.

(Ah jaa, Dakiiiiii, ma unustasin sulle selle ajakirja anda...või sa ei tahtnudki seda...)

Tuli meelde, miks Snape sai üheks minu lemmikuks tegelaseks...ja kes seal täpselt ära suri. Kuigi 7nda lugesin nii kiiresti läbi, et ma täpselt ei saanudki aru, millal nad selle mao ära tapsime, (OMG spoiler.)

Aga ikkagi, muusika ristsõna sai edukalt tehtud, ja ma loodan, et vaatamata väga internetist välja trükitud välja nägemisele, ikkagi usutakse, et see on minu tehtud. (Tegemise alla kulus ka halb üllatus, "oota, kas see oli lk....23.. või 27 milleni me lugema pidime...Ah jaa, nevermind, 41.). Okei, ma ei hakka nõuõud jätkama oma vist juba tavalise, "Muusika ja kunst ja vene keel ja riigikaitse ja inimeseõpetus ja ühiskond ja filosoofia ja eesti ajalugu rikuvad minu keskhariduse ära" juttu, sest kõik nagunii teavad seda. Peast vist. Ja Meistri ja Margaritaga sain ma ka hakkama. Mis saab minu käest auhinna Kooliaja halvim raamat, koos Varju ja Faustiga. Kuigi Faust oli natuke rohkem selge kui see kuradi teos. Ja Stepihunt edeneb ka, lahe raamat on, naudin selle lugemist.

Aga vaheaja lugemishighlight on muidugi World According to Clarkson. Ma ütleks, et mees on geenius. :D

Ning kinematograafiast rääkida, siis Avatar oli selle tipphetk, kuigi Sparklife'i kirjeldus sellest kui "seriously cheesy Pocahontas parable with uncomfortable smurfy sex scenes" on ikkagi päris tabav. Ning X-meeste 3. osa...voi oli see neljas? Enivei, see Wolferine'i lugu. Mulle on alati millegipärast meeldinud X-mehed, ja eriti Wolferine. Ning mitte ainult selle pärast, et teda mängib Hugh Jackman :P.

Ning minu laialdase blogspoti kogemusega võin nüüd öelda, et Blogspot laeb ja töötab ja näeb välja paremini kui LJ, aga igatsen LJ sõprade nimekirja. :(