On väga imelik tunne olla 12. klass. Ühelt poolt oled sa kõige vanem...kõige kogenum. Sa mäletad kooli legende, mida enam peale sind mitte keegi ei tea. Orienteerud koolis paremini kui õpetajad. Ja enamasti tead, mida teha, et saada seda, mida sa tahad. Kuid samas on see lihtsalt juba väga tüütuks ja igavaks muutunud. Ainus vaheldus viimase kahe päeva jooksul oli see, et teine kohtuniku ajalootöö ei olnud midagi tema esimese kontrolltöö moodi.
Nii. Bioloogia. Mis mõttes teil ei ole läpakaid kaasas? Ekoolis oli ju kirjas. Ei olnud. Teisel rühmal oli. Aga isegi peale läpaka saamist (jaja, teine rühm on 411. Muidugi. Füüsika vaheruumis. Õnneks jäi Helina hiljaks ja me nägime teda. ) möödus tund ülimalt mõttekalt mingeid närvirakude ja molekulide skeeme vahtides ja vajutades noolekest, et slaidi vahetada. Ja peamine tunni dialoog oli, "Nii, Endorfiin blokeerib dopamiini zzzzzz.....maisuuda."
Saksa keel oli väga vaheldusrikkas, sest valge tahvli vildikad ei töödanud. Oli kohe huvitavam, sest iga sõna välja lugemine nõudis ika korralikult energiat.
Ajaloo töö...jah, alguses oli küll tunne, "Ja mida kuradit pean ma nüüd selle imeväikse teksti ja kolme pikka küsimusega peale hakkama?"
Matemaatikas saime teada, et jah, me ei ole kunagi varem vektoreid korrutanud, neid saab korrutada omavahel, ja meil on juba kolme (ZOMFG, panic, run!) kuu pärast eksam ja me peame iga nädal kaks tundi matemaatikat õppima. Yesh. Ofkoors.
Muusikas...laulsime rahvalaule. Meie klass on väga andekas, ma ütleks. Mitte nii andekas, kui see setu salvestus, mida pidime vahetunnis kuulama.
Eesti keeles lugesime kirjandi näiteid. Noh, 30 punkti on garanteeritud... vist.
Ja tänane päev oli muidugi kõige mõtekam üldse. (Ma olen märganud, et koolis kasutan ma roppuste kõrvalt kõige rohkem sõna "mõtekas/tetu". )
Esimesed kaks tundi vaatasime filmi. Ma arvasin, et Kuulsuse narrid on esti filmi madalpunkt, aga ma eksisin. Peale kahe tunni veetmist pimedas klassis, vaadates musta tahvlit, kus liigub udune hall kogu mingisuguste rõvedate häälitsuste taustal (jaa jaa, ma tean, see tähendab inimese võitlust kurja ja hea halval ja materiaalsuse poole pürgimist jne.) toimusid isegi kaks normaalset tundi, ehk siis ajalugu ja saksa ehk siis mõttetu tahvli pealt maha kirjutamine, ja siis inka töö, ehk siis uuesti kaks tundi mõttetut kirjutamist. Tegelikult ma arvasingi, et ta paneb selle teose töösse. Nojh. Ma usun, et tema hindamises on vähemalt nii +/- 2 punkti täiesti juhuslikud, nii et elame, näeme.
And the good news? Homme lubab olla veel mõttetum päev. Aga jh, nüüd peaks ikkagi matat ja eesti ajalugu õppima, isegi kui ma usun, et see ei toimu homme. (Miks peaks homme olema teistsugune?)
No comments:
Post a Comment