See on koige parem pilt lopetamisest. Sest mu elu motte ongi riina soengu kohevaks tegemine. :D

Täna oli nii hullumeelne päev mul.Ma läksin kella yheksaks prismasse, tegin oma abituri koopiad, siis läksin saksa saatkonna, et neid seal kinnitada, seal tuli välja, et ma tegiv valesti koopiad ja nad sulgevad poole tunni pärast.

ma jooksin siis rahvusraamatukokku(sinna kus me jyrxiga kinni jäime),tegin seal uued koopiad, jooksin tagasi saatkonda, sain need ära kinnitatud.
naljakas oli vee see, et kui ma ytlesin vanematele, et ma lähen saksa saatkonda dokumente toestama
sisi nad olid mingi "miks, mine kooli, äkki saatkond ei teegi neid dokumente. Kui see oleks nii, oleks ju seal lihtsalt järjekord nendest, kes tahavad mingit dokumenti toestama". Ja kui ma kohale tulin, oli seal isegi järjekorranumbrite masin ja neli inimest koopiaid kinnitamas. Ja koik tahtsid berliini -meditsiin, farmaatsia, keemia, psyholoogia. Miks berliin? Kamoon, Saksamaal on teisi häid ylikoole peale Berliini, Frankfurti, Hamburgi ja Kölni, ja need ei ole tegeligult isegi koige paremad.

ja siis ma soitsin DHL-i mis on viru vastas
teel ma helistasin daadi, et kysida mis aadressile ma pean saatma
ja kuna nad noudsid et see oleks ekspresspostiga...ja mu isa kinnitas, et DHL on ainus normaalne ja ei tohiks yle 500 eeku kuluda, siis mul kulus 800 eeku selleks.
Vähemalt on nad paberid kohal
ja siis ma jooksin postkontorisse et saata heidelbergi yhikaavalduse
kuna aga kogu elu peatub eestis umbes neljaks päevaks jaanipäeval.
ja midagi ei tööta
siis postkontoris oli täna räige järjekord
mida mingi ryhm ameerika turiste ei aidanud
ja tegelikkuses pidin ma pool yks juba valmis olema vabaduse väljakul, et esineda
aga pool yks ma hakkasin alles soitma sealt kristiinesse
kuna mu riided olid ema autos
ja siis ma vahetasin riideid autos ja joudsin natuke peale kella yhte vabaduse väljakule...
siis oli esinemine
mis läks persse
kuna tanel padar jättis lambist yhe takti vahele nii et kogu meie tants oli muusikast mööda
ja kuna publik istus mingi yks meeter meist + tuhat ajakirjaniku+kaamera
siis oli väga hull, kui me ei suutnud ostustada, kas me nyyd jätame ka yhe takti vahele voi kiirustame voi tantsiem mööda
ja lopuks me tantsisime mööda
lopuks kui me tagasi tulime...siis me ei teadnud ka kuhu täpselt me minema peame
kondisime edasi tagasi sojaväeorkestri tafa
ja siis...seisime pool tundi
naeratades.
konede ja igava muusika ajal
ja siis äkki
tuli tulevärk räigelt kova pauguga
ja me koik saime sydameataki
ja siis me ei osanud ka korralikult ära minna
nii et siis feilisime ka
ja siis ma joudsin kell neli koju
Paist läks tanel padariga oiendama, et ta valesti mängis.

Hullumeelne lihtsalt.

Nii, kool on nüüd ametlikult lõpetatud ja lõpp ära tähistatud. Aktus oli väga armas, ning tegelikult oli hea, et me ikka selle koolis pidasime ning pidu oli ka tasemel.
Pühapäeva veetsin siis põhimõtteliselt magades ja õhtul läksin trenni, mille peale siis ärkasin täiesti üles ja mulle tuli meelde, et mul ei ole sobivat kotti presidendi vastuvõttu jaoks. XD

Aga noh, lõpuks läksin oma rohelisega ja...noh muidugi vihma sadas ja keegi ei hoiatanud mind, et presidendi roosiaias on kruusatee, nii et mu kingad on kahjuks kõik mudased nüüd. Sain oma rulli nimedega kätte ja kirjutasin oma nime presidendi külalisteraamatusse. Võrreldes eelmise aasta keelpillikvartettiga esines sellel aastal Mimicry. Ehk siis täitsa üllatav oli kuulda presidendi roosiaias "I wanna kiss your ass, That's what I wanna do, I wanna get high on you". Aga lahe ja huvitav. Rulli peal lugesin, et mul oli seal tervelt üks kaudne tuttav, ehk siis Sasha noorem õde, kes meil 11. klassis bios istus, aga inimesi oli seal üle 200 (gümnaasiumid, kutsekoolid, kõrgkoolid ja ülikoolid), ehk siis ma ei näinud teda.

Söök oli nii hea, kana maasikakastmes ja mingi paneeritud liha juustukastmes ja seenerullid ja Sacheri ja meetort...hmmm. Hea. Olid siis pikad kõned ja...kaks inimest minestasid. :S Ja ma arvasin, et mina olin närvis enne. Aga oli tunne, et nad on harjunud, et medalistid minestavad, sest nende juurde kohe tulid kaks tugevat pidulikus sõjaväevormis meest ja kandsid minema. Aga ma olen tõsiselt väsinud nüüd.

Ja edasi täna on veel proov Tõnismäel...homme lähen koopiaid tegema ja kinnitama, ma usun et kohe saksa saatkonda ja Heidelbergi ühika avaldust ära saatma. Ja siis esinemine, siis Hiiumaale sööma ja mitte midagi tegema (ma veel mõtlen, kas ma hakkan seal keemiat õppima või mitte. Arvatavasti mitte) ja oma testi tulemust ootama.

Põhimõtteliselt kui ma saan üle 108, siis koht Heidelbergis on garanteeritud. Kui on aga 106-108, siis ma pean veel mõtlema, kas ma riskin, ning võibolla ma hoopiski piirdun sellega, et Heidelberg läheb AbibestenQuotesse ja Auswahl der Hochschule-Qoutesse panen ma kohe Münsteri. Ja alla 106 ma vist ikka ei riski. Kuigi on tõesti raske öelda, milline see punktiarv on sellel aastal, sest üleeelmisel aastal oli see 46 ja eelmisel aastal juba 52 - kas see tõuseb uuesti 6 punkti? Sest palju rohkem inimesi teevad testi? Samas toimub valik ainult nende vahel, kes panid Heidelbergi esimeseks eelisülikooliks...ja üleeelmisel aastal toimus mingi arvutiviga, et võeti rohkem inimesi vastu kui plaanis, et siis see ei peaks nii palju tõusma. Keerukas, ma tean.

Ja kui ma Hiiumaalt tagasi tulen siis tulebki kohe see nädal aega tapvalt pikkasid proove ja esinemisi, viimane kord oma õpilaselus ning ülikoolidesse viimaseid paberite saatmist Ja siis ongi aeg minu lõpetamiskingituseks, ehk siis Türki rannas lebotama ja nahavähki saama. Ja edasi...tuleb närvitsemine vastuvõtmise pärast ja pakkimine ja keemia/ladina/bioologia kordamine. (Esimene eksam on keema, kui selle ära teed, siis sind vabastatakse keemia seminarist. :D)

A-ryhm

Tu tu du tuuu tu tu tuuuu.

Sai siis ka (lõpuks) A-rühmma ära vaadatud.

Muljed:

Tegelaste juures, mis on siis sarjast juba väga lähedaseks saadud, olin ma suhteliselt pettunud.

-Hannibali juures jäi puudu sellest stiilist ja klassist, talle oli juurde pandud selline "rugged look", mis oli natuke võõrastav - ning ta ei osanud rääkida korralikult, kui tal oli sigar suus.
-B.A...kamoon, miks ta selline softie oli? Tal jäi tõesti puudu Mr. T energiast ja vihast, mida siis ta sarjas nõnda öelda vaevu kontrolli alt hoidis. Ning kamoon, miks ta viskit jõi? Igaüks, kes vaatas sarja, teab, et B.A joob ainult piima.
-Face...mulle isegi suhteliselt meeldis. Bradley Cooper on lahe ning see, et ta oskas rääkida prantsuse ja saksa keelt ainult lisas tegelaskujule midagi juurde. Ainus, mis ma oleks tema juures muutnud, on tema soeng. XD Originaalsarjas oli Face'l alati ideaalne soeng, ja filmis oli ikka päris šokk näha Face'i sassis soenguga ja rebitud riietes jne.
-Murdock...oleks võinud olla natuke rohkem lambikalt hullumeelne, need hulluse episoodid paistsid natuke pealesurutud ja sissetopitud filmis. See suahiili episood oli aga väga lahe. "You speak Swahili? - You don't?"

Samas olid tegelaskujude ülevõtmine selle filmi ainus nõrk koht, märulistseenid ja plaanid olid ülilahedad, see oli naljakas ja kohati ettearvamatu, see toimus Mannheimis ja Frankfurtis, mis on Heidelbergi lähedal, ehk siis mulle meeldis. Ja kui sellest filmist mitte nõuda täieliku sarjast kinnipidamist, siis see oli ikka tõsiselt hea film, mis ületas kõik minu (väga madalad) ootused, ja tegelaskujud sarjast eraldi võttes olid samuti väga head.

Kodumaa reetur

Kogemuste põhjal võin öelda, et see on nii 80% inimeste reaktsioon sellele, et ma lähen välismaale õppima. Tõmbavad nina krõmpsu ja ütlevad midagi selge halvakspanuga, et "Miks mitte Tartu?" või "Aga tuled ikka tagasi, EKS?". Kui ei taha vastust kuulda, siis ärge küsige.

Samas mu emal oli tööl selline dialoog (sama inimesega, kes küsis halvakspanuga, "Aga miks teie tütar Tartusse ei lähe?")

Küsis, kuidas mul eksamid läksid. (Mu ema kasutas minu eksameid vabandusena, et mitte minna "retkele" Peeter esimese katakombidesse kusagil metsas Lahemaal või midagi). u ema siis ütles, et hästi läksid - siis küsiti, et kui palju punkte. Mu ema vastas, et ta ei teagi täpselt, sest ma õpin nii hästi, et ta ei muretse. Küsiti uuesti. Mu emal siis ei jäänud muud valikud üle, kui öelda, et jah, mu kõik eksamid on üle 95 punkti.

"Mis mõttes? Seda on võimatu saada, ju!" kuri etteheide.
-"On küll, maksimumpunktide arv on ju 100."
"No jah, aga see on teoreetiline maksimum, mida ei ole olemas tegelikult, sest keegi õpilastest ei suuda seda saavutada. Isegi kui mina [küsija oli õpetaja] teeks eksami, siis ma ei saaks üle 90..."
*mu ema vaikib viisakalt, aga mitmetähenduslikult*

Me naersime kodus. XD Kuna ma clearly ei eksisteeri - nagu see haldjas Peter Panist...appi, hakake kõik plaksutama. XD

Eksamite ja tulemuste adrenaliin on lõplikult otsas, ja alles nüüd tunnen ma, kui väsinud ma tervest sellest aastast olen. Jõudu üldse ei ole, isegi peale lühikest retke poodi, tunnen ma, kuidas inimesed ja lärm ja kngad ja üldse kõik mind jumala ärritab. Hakkan mõtlema, et kui ei oleks stipendiumi ja ikkagi vajadust võimalikult kiiresti ülikooli minna ja see ära lõpetada, siis läheks vabatahtlikuks. Aga ma loodan, et see väsimus saab 3-4 kuuga läbi.

Muidu läksin raamatukokku, suutsin oma tahtele võtta 12 raamatut edukalt vastu panna ja võtsin ainult 6 raamatut...ühte neist ma vist ei hakka lugema - Chocolat...ma filmi armastasin, eriti muusikat, aga raamat ei paista eriti huvitav. Samas lõpuks suutsin Frankensteini läbi lugeda, seda olen tahtnud juba paar aastat lugeda. Natuke naljakas ja naiivne, aga muidu hea lugemine. Naudin mõttet, et ei pea enam kunagi oma elus mõtlema järgi sümbolite, sõnumite jne üle, vaid lihtsalt nautida lugemist ning jäta vahele nii palju iseloomustusi ja looduse kirjeldusi ja igavaid dialooge, nagu ma tahan.

Ja tänane päev..plaanis oli varakult jõusaali minna, selle asemel aga jõudsin poodi veini ja tordi järgi, ja veetsin päeva lugedes ja telekat vaadates - mul on muideks uus lemmik telekanal ilmunud, "Sony Entertainment". XD. Ning ma hakkan mõtlema, et kui ma oleks vbl maininud Bahnwärter Thiele Falkensymbolet raudteed...võibolla oleks 15 ka saksas saanud? Ok ok, ma jään vait nüüd ja ei mõtle eksamitele enam kunagi.

Päris naljakas on vaadata, kuidas mu vanemad jumala segaduses süsteemist on. Kuni siiani ei saa aru mis eksameid ma täpselt tegin ja kuhu ja kui palju nad loevad. See, et meie saksa suuline loeb 20% eesti riigieksami tulemuses ja 25% abituri saksa lõouhindes, mis omakorda korrutatakse kahega jne, ajab neil juhtme jumala kokku. XD

Nonii. Paber (keskmise hindega, 12 aasta eesmärk) käes, läpakas samuti, mis on korras. Enam vähem. No kurat, juba lootsin, et saan uue. :D Kahjuks on nüüd mu vanemad veendunud, et ma meelega tegin oma läpaka katki, et saada uue. Ma ei tea miks, aga neil on ikkagi viimase 8 aasta jooksul tekkinud vist selline mulje, et ma olen hüsteeriline ja nõus petma ja valetama ja inimestega manipuleerima, et saada mida ma tahan. Ja ma ausõna ei ole selline. Nojah. Ma läksin tegelikult emale ütlema, et isegi kui nad saaksid mulle rahaliselt lubada läpakat, ei taha ma seda - sest muidu on liiga palju muutusi, ja uues riigis, uues ülikoolis tahaks ma vähemalt osata kasutada oma - muidugi suurt, aeglast, rasket ja suhteliselt vana läpakat, aga see on ikkagi minu. *kallistab*

Noh nii. Asjade ja toimetuste hulk, mida on vaja ära teha, kuidagi kuhjub. Sinna hulka kuulub ka otsustada, mis pabereid mul mis hulgas on vaja kopeerida, tõlkida, kinnitada, ja kuhu saata.

1) Heidelbergi ühika avaldus + abituri tunnistus+ vanemate palgatõend, ema oma on vaja ka ära tõlkida (kuna eiii, eesti riik ei taha inglise keeles tõendeid väljastada. OMG keeleseadus.)
2) Vene keele olümpiaadi tunnistuse ära tõlkida ja koopia kinnitada (erinevalt Eesti ülikoolidest tunnistab Heidelbergu rahvusvahelist vene keele olümpiaadi kui rahvusvahelist olümpiaadi). jah, ma saan aru, et mul ei ole seda boonust vaja. Aga ma tahan seda saada. Muidu ei ole mingit kasu olümpiaadidest, peale suure hunniku raamatuid ja tasuta reisi Moskvasse. XD
3) Olümpiaadide nimekiri tammekale. Olge valmis, lõpetamisel siis tuleb mingi eriti pikk nimekiri nendest...Kõik juba magavad, ja keegi ikka loeb ette, ja 10. klassis osales ta a olympiaadil ja sai x koha, b olympiaadil y koha. OK ok, nali. Ma saadan ainult kaks tähtsamat.

Ning omg ekoolis pole enam meiie hinnetelehter. Täiesti sürr ikka. Kool on läbi. :D Ning täpsemad kirjandi, saksa ja mata tulemused võiksid tulla. Tahaks ikka teada.

OMG vabadus.

Noh, suvi on ametlikult alanud. Kirjalikud eksamid on üliedukalt tehtud, ei oodanud et kirjand ja saksa nii hästi lähevad. Paaegu hakkasin nutma, kui numbreid nägin. Mata...oli kahtlus, etläheb hästi,aga no ma kardan olla kohe peale eksamit nii enesekindel, et "Pfffft, tuleb 15 ära". Üllatav, et bio oli kõige halvem kirjalik mul. LOL. nii et suulistest on mul suhteliselt ükskõik...nad otsustavad, kas mu keskmine hinne saab olema 1,3 või 1,0, nii et...jah. Aga enne kirjalikke tulemusi, issand jumal kui kuradi närvis ma olin...hüppasin iga smsi peale, mida jürx siis kurjasti ära kasutas.

Õppisin suhteliselt nagu hullumeelne suulisteks...peamiselt saksa omadeks. Siis põles läpakas läbi, nii et neid minu imepärasi konspekte ei jäägi tulevastele põlvedele. Inkaks õppisin aga küll ainult konsultatsioonides (neid oli piisavalt), ja enne eksamit lugesin sparknotesis macbethi ja romeo ja julia ja brave new worldi kohta. Eksamil oli küllaga selline tunne,et pfft, miks ma üldse õppisin.

Saksa...oli kahtlane. Ma saan aru, et hümmrich ütles küll, et faktiküsimused tähendavadhalba hinnet, aga no kui ta küsib mult lemmikepohhi, siis see ei saa ka head tähendada???????? Aga samas, eksam ise ei olnud nii hull...täitsa meeldiv oli rääkida. See ei tähenda, et seemul eriti hästi oleks läinud, aga tunne ei olnud halb. Viisin ka oma 1o kilo õpikuid ära, mõtlesin, et laud neid küll vastu ei pea.

ja nüüd..nii imelik tunne on. Ei olegi õpilane. Kuigi osakond tegi minu meelest kooli nii meeldivaks, kui see ainult võis minna, eesti osakonnas ei oleks ma vist üldse vastu pidanud, võin nüüd küll öelda, et need...14 aastat minu elus (koos lasteaiaga), sakisid. Ikka täiega. Eriti 4 kuni 9 klass. Need olid kõige õudsamad ikka.

Viskasin samal päeval kõik kooliasjad minema...kapid said kohe tyhjemaks. Ema tahtis matat ja füüsikat, nii et...selle kuhja ta siis ka sai. Ja täna viskasin väga palju riideid ära...et tulevikku ikka stiilselt siseneda. Mul oli kapis ikka niii palju mingeid katkiseid kaltse. Kuigi mind ootavad nüüd jalanõud, kampsunid ja joped.

Ja tänase päeva suursündmus, käisin "saatkonna usaldusarsti" juures, kes tegi siis paar ristikest ja kuulas ja kaalus ja mõõtis mind, et mu tervis ikka lubab mul õppida ja ma rase ei ole. 350 krooni, mida iganes. Paari ristikese eest, ja kes nüüd tema käekirja loeb, ei ütle enam kunagi, et ma kirjutan koledalt. Tõsiselt.

Siis sain katarsise kingapoest...ning ostsin samasugused punased kingad uuesti. Hetkel üritan endale soengut lõpetamiseks välja mõelda, kas sirged või lained või ülespandud? Ah ja, ning olen mures presidendi kutse pärast, mida pole veel tulnud, ja stipendiumi info pärast, mida pole veel tulnud, ning mõtlen, et kui ikka 1,0 tuleb, äkki peaks pigem münsterisse minema ja heidelbergi sinnapaika jätma. Valikud, valikud, valikud.