Nii, mul ei ole jälle mitte midagi teha, aga täna oli väga põnev päev, nö.

Esiteks sõitsin panka, ja mina kui väga tark inimene, nägin juba pühapäeval ühte kontorit ja sõitsin sinna. Ja siis tuli välja, et see on just see ainuke kontor, mis avaneb pool tundi hiljem. Ehk siis ma läksin teist otsima, ja peale paar korda ringis käimist leidsin ma ka selle üles. (10 minutit kõndimist. See on nii tore, et HD suhteliselt väike linn on). Avasin pangakonto, vaatamata sellele, et päris aadressit mul veel ei ole siin - pangatöötaja oli ka lihtsalt nii sõbralik ja abivalmis, et täiesti lõpp.Nt ma võisin konto avada ilma, et oleksin ülikooli sissekirjutatud, ja sain hiljem tuua tõendi jne. Hiljem veel helistas ja küsis, kas mul on küsimusi. Ja siis ma kohtun reedel mingisuguse kliendi-nõustajaga, et ma ikka "saakstin temaga isiklikult tuttavaks". Sain ka paksu pataka pabereid, mida peaks siis läbi lugema...millalgi...Ah ja, pangakaarti ja netipanka mul nt veel ei ole, kuna nad ei saa seda hostelli saata. Nii et pean kohale sõitma, et raha välja võtta. Aga see on nagu omg 5 minutit bussiga. LOL

Siis ma sõitsingi kohe ülikooli administratsiooni (muideks, kui keegi mäletab seda kirikut, kus me klassiga käisime Heidelbergis, siis see on kohe selle kõrval), kus siis peale mõningast otsimist leidsin ka välismaalaste-büroo üles. Seal täitsin avalduse ära- üllatavalt lühikese ja läksin tuppa "P-Z". Seal naine kontrollis minu tunnistust jne, siis nägi minu haigekassa-tõendit. See on koopia, aiai, ei sobi. Ma pean jooksma AOK-sse (Allgemeine Ortskrankenkasse), mis on 5 minuti jalutuskäigu kauguselt, ja sealt originaali võtma. Nojah, juhtub. Jooksen sisi vihma all sinna, annan oma koopiad.

nemad aga näevad, et ma olen ju juba vabastatud, ja nimelt BKK poolt (Betriebskrankenkasse), ehk siis nad ei saa seda teha. Siis ma juba helistasin DAAD-i. Tere, et mu haigekassa lehega on probleem jne. Mu käest siis küsitakse, et kas ma olen *mu perekonnanimi väga valesti hääldatud*. Aga ma olen juba harjunud, vastan, et jah. Et siis Münchenis? Err, EI! Ma olen Heidelbergis. Aga nad ei ole mu paberit kätte saanud, et mind on sinna vastuvõetud. Aga ma ju saatsin, ja te veel ütlesite, et saite kätte.

Ja siis, "Oodake, kas te olete ikka Kristiina Seleni." Nagu tõsisielt, kui suur on võimalus, et inimene perekonnanimega Seleni on olemas - ja et ta sai samal aastal kui mina sama stipendiumi kui mina? Aga noh, siis sai kõik selgeks, DAAD helistas ülikooli, õiendas natuke, ma jooksin vihma all tagasi, mind viidi eraldi stipendiumi-büroose, kus ma sain ennast siis korralikult sisse kirjutada ja oma õpinguraamatu ja Immatrikulationsbescheingigungi kätte saada. Muideks õpinguraamat on umbes selline, nagu need odavad mappid, mida Hunks meile 9. klassi mata eksami kordamiseks ostis, ainult väiksem ja ikkagi natuke parem, aga mitte eriti. :D

Siis ma sõitsin kohe panka, andsin selle paberi ära, ja sõitsin haiglasse "intervjuule". Ehk siis tulin, andsin oma avalduse ja CV, neile visati pilk peale ja siis öeldi, et neil on viimane koht jäänud - uroloogias. Natuke eww, aga mida teha. Ja ma kuulsin, et see võib ka omamoodi mõnus olla, eriti esimeseks praktikaks, kuna ei ole surmavalt haigeid nt. Siis mulle anti ankeet täita, pidin vaikimisvandele alla kirjutama (laheee!)ning sain siis nimekirja minu tegevustest ja kuidas ma pean riietuma ja millal tulema. Mu tööpäev algab - kell 6 hommikul. Või vähemalt siis, kui mul on varajane vahetus. Täitsa huvitav. Veel pean ma tooma arstitõendi, et ma haige ega nakkav pole - selle ma siis muretsen homme.

Ja siis...ma läksin jalutasin mööda ülikoolilinnakut sööklasse, kus aga tuli välja, et ilma elektroonilise üliõpilaspiletita ei saa ma seal süüa osta. ja mu see asi tuleb 4 nädala pärast. Nii et ma pidin Mcdonaldsilaade toiduga leppima. Ostsin semestrisõidukaardi (mis aga kehtib ainult septembrist) ja läksin hostelli. See meditsiiniline (seal on vist ka füüsika ja bioloogia, aga ma ei ole kindel, aga ka sport nt) linnak on lihtsalt hiiglaslik - umbes 1,5 km laiune ruut.

Ja siis ma...helistasin paar toaomaniku läbi ja õhtul sõitsin juba ühte vaatama. Noh...kui midagi ei ole, käib kah, aga on väike ja kaugel ja mitte eriti odav...Nii ma loodan, et ma saan kolmapäeval normaalse üliõpilaselamu koha. Palun, palun, palun. paluuuuun.

Ja muidu ma siin surfan netis...ja homme mul ei ole midai erilist teha. Ah well.

Nii, ma chillin siis nüüd Heidelbergis hostellis. Ma mõtlesin muidugi minna linna jalutama, aga siin on hetkel 17 kraadi ja vihm, nii et ma pigem olen netis (mis on muideks 3 eurot päev) ja kirjutan oma huvitavast reisist.

Muidu olen väga õnnelik, et läksin Finnairiga, noored saavad suhteliselt suurt soodustust ja on täitsa uhke lennata. Airbus, täiesti uus/puhas/shiny, eriti lahedad olid ka ekraanid, kus sai jälgida välistemperatuuri, kõrgust, kiirust ja lennuki asukohta. Ning mingi film India poodidest ka tuli lühikest aega. Ka sai palju jooke ja väga pehme tekki.

Nii et Helsinki-Frankfurt oli väga mugav reis, vaatamata sellele et äiksevihma tõttu lendasime pool tundi hiljem välja.
Tallinn-Helsinki...see oli vist mingi Finnairi tütatfirma, saime kommi lennukis :D. See kestis muidugi nii pool tundi, aga...esiteks oli seal mingi bänd oma suurte kitarridega, mida siis nad üritasid igale poole pista. Siis tuli mingi prantslane, kes satus valele lennule, aga tahtis selle lennuga minna, ja siis teda saadeti välja, ja siis ta tuli koti järgi tagasi, ja siis ta tuli kotirataste järgi tagasi ja siis minu kõrval istus hull tibi väga võltsi päevituse ja meigikihiga a la "Appi, mu nägu paistab" ning...ma nüüd ei saanud täpselt aru, kas väga odava lõhnaõliga või normaalse lõhnaõli ja suure pohmakaga.

Mu buss pidi minema 11.30 nii et kui me palju hiljem Helsinkist õhku tõusime, hakkasin juba mõtlema, et ma ei jõua. Maandusime aga veel normaalsel ajal, ootan kohvreid ja närvitsen. Saan kohvrid kätte, kõik on korras...ei oota, Frankfurti lennujaamas on häire ja politsei ei lase kedagi välja. Mingi tuhat inimest ootavad tolli taga. Hüvasti, buss. Siis läksin koos selle rahvahulgaga välja ning eksisin ootavad rahvahulgas ära, nii et tegin veel paar ringi lennujaamale peale - otsisin Sky Line'i, mingi rong mis viib ühest terminalist teise.

See on teisel korrusel, kuhu ma siis tõesti ei kavatsenud oma nelja kotiga ronida, ehk siis läksin vihma kätte ja sain veel nii viimase koha bussi peale, mis siis nii 10 minutit loksus teisse (esimesse) terminali. Veel vihma. Ma läksin sisse, et üles otsida lennujaama kaart, ainult selleks, et aru saada, et ma ei trükinud seda välja. Aga noh, mulle tuli lõpuks meelde, kus see buss ära minema pidi ja leidsin üles. Aga se eoli nii imelik, se eli hästi väike aga uhke marsa - mis tuli ainult minu reserveeringu peale kohale, ja ikkagi maksis 22 eurot. Veel tuli mingi ameeriklane - täitsa naljakas oli kuulda, kuidas ta Heidelberg hääldas - Höödölbör või nii. :D

Mingi pooletunnise sõidu pärast ma nägin lossi künka peal ja juba hakkasin peaaegu hüppama oma istmes, et OMG Heidelberg...aga siis ma sain aru, et meil on veel pool tundi sõita.

Nii et nüüd ma chillin oma hostelis...ning ootan õhtusööki, mis on kahe tunni pärast, ja puhkam reisimisest. Homme on palju teha, nii et...loodan, et ma jõuan selle kõik + rohkem ära teha.

Noh, aeg on juba peaaegu käes, homme varahommikul lendan Saksamaale ning arvatavasti jään siis sinna juba, ning olen kuidagi närvis ja isegi natuke kurb. Sain kogu oma elu 20 kilosse ära mahutatud ja nüüd on mul ainult hetkel veel värskelt pesust tulnud pidzaama ja tossud puudu.

Ja siis on voodi kõrval mul riiete ja raamatute kuhi, mida mulle ema hiljem postiga järele saadab.

Vastuvõtmine augustis oli minu jaoks tõeliseks üllatuseks, kuna ma veensin ennast, et ma saan selle paberi septembris, algselt selleks, et mitte kurvastada, kui ma ei saa. Aga ma sain - kolmapäeval - (okei, ma sain juba teisipäeval teada) selle paberi, ja siis pidin kiiresti ostma lennukipiletid, bussipiletid (lufthansa buss Frankfurt-Heidelberg on muideks odavam kui rong.) hostel oli juba broneeritud, aga hosteli õhtusöögid mitte, DAAD-ile saatsin koopia paberist ja tõlkisin oma sünnitunnistuse ja sain veel ühe tunnistuse koopia saatkonnast...

Ssmuti hakkasin helistama haiglatesse, otsima endale praktikat - loengut algavad oktoobris, ning sinnamaani mul mahub üks kuu praktikat lebolt ära. Ülikooli haiglas hakati naerma, kui ma helistasin, kuna neil pole ammu septembriks kohti. Ka üks teine haigla, mida mulle soovitati, oli juba täis, nö. Samas kaks teist haiglat, väiksed ja vähetuntud ütlesid, et ma peaks esmaspäeval läbi tulema. Ehk siis peale pangakonto avamist ja immatrikuleerimist läheb ma intervjuudele. Üks on kiriklik haigla, mis tegeleb kõige rohkem rasedatega, ehk siis see oleks mu esimene valik. Teine on neuroloogiline rehabilatatsioonikliinik, mis on...ka omamoodi lahe, aga see on siiski mu teine valik. Aga ma lihtsalt loodan, et ma saan praktikakoha - muidu on veel nii 2-3 haiglat, kuhu ma helistada võiks.

Ja siis...peaks ka elamise otsima. Ning ma nii loodan, et ma saan ühiselamus koha nii...kolmapäevaks nt. See oleks ideaalne. (Kuigi mu avalduses seisab 1. oktoober lepingualguseks. Loll olin, et panin selle nii hiljaks).

Nii et...mu vähesed lugejad, püsige lainel, ma võib-olla panen siia paar pilti üles. Kuigi ülikool ise pidi kole 80ndate betoonplokk olema. Aga suva, ega meie kallis kool eriti ilus ka polnud, ja ikkagi oli seal suhteliselt tore olla. :)