Kool võik kiiremini läbi saada. Muidugi tegelikult ei ole seda nüüd niipalju, kaks suulist eksamit, milleks õpida on vaja ainult üheks ehk saksaks ja 2-3 korda nädalas ennast kooli vedada paariks tunniks ei ole nii raske, või vähemalt tundus see mulle nii siis kui meil oli igapäev 8 tundi + trenn+ probe-abitur-klausuren paar tyki iga nädal ning siis veel lugemiskontrollid (mida ilmselgelt kushvid ei arvesta oma hindes. Tore. Kui palju tunde ma neid tegin?) jne.

Aga nüüd, kui mu elu möödub rahulikult retuusides ja väga suures T-särgis arvuti/teleka ees, mõnede lyhikeste reiside spordiklubisse ja poodi lõpetamiskingade/kõrvarõngade/maasikate/filmide järgi on koolis olla nii piinarikkas. Ma olen väga kiiresti ära unustanud kui suur lärm/rahvamass/hais/mõttetu edasi-tagasijooksmine käib seal. Väga traumeeriv kogemus iga kord.

Ja muidu ma õpin või vähemalt üritan õpida saksat, mis hetkel on mul kokkuvõttete tegemise faasis, nii et ma saan väga palju failbookis ja roflrazzis käia. Eks tegelikult ma saan aru, et ma ei pea selleks nii palju õppima, aga ma tunnen ennast rahulikumalt, kui mul on midagi konkreetset teha ettevalmistuseks, muidu ma lihtsalt istuks ja mõtleks, kui tähtis see nüüd kõik on.

Samuti on mind tabanud meditsiinivaimustus, väga suur vaimustus, mis isegi segab. Ma ei ole ikka päris ammu midagi nii hullusti tahtnud, kuna ma tavaliselt üritan vältida neid olukordi, kus ma väga tahan/loodan midagi - siis ei pea pettuma. Samas mu varuvariant biokeemia lihtsalt ei tundu nii huvitav.

Hakkasin uurima võimalusi teha osa praktikast suvel ära, aga Saksamaale sõit oleks uuesti seotud suure rahakuluga ja eestis ei ole seda vist eriti võimalik teha, kuna see ei kuulu TÛ öppeprogrammi, ning ma ei kujuta ette, kuidas ma nüüd võtan ja kirjutan mingisugusse eesti haiglasse, et "tere, soovin teha põetuspraktikat teie juures." Niipalju kui ma olen käinud arstide juures/haiglates ei arva ma, et ma oleks eriti teretulnud või et minuga seal eriti palju tegeletaks, erinevalt Saksamaalt, kus iga 16-aastane võib olla 2-3 nädalat haiglas praktikal, nt. viibida operatsioonisaalis ja pealtvaadata ja kus iga haigla on juba hairjunud sellega, et suur hulk inimesi teeb neid praktikad seal (enne õpingute algust).

Ning eksamitulemused võiks tulla juba, mul on juba väike ootusärevus/närv/paanika sees, kui ma mõtlen, et 7. saame juba kõik teada, v.a kirjand >>veel hullem variant, kui ei tea millal sa saad teada.

Märkmed Saksamaalt.

Mathe macht glücklich.

Ma meenutan House'i. Võib-olla on see märk, et mu test läks hästi?

Ma panen inimesi kohmetuma ja olen hullumeelne. Uue tuttava neljas lause oli "Noh, vähemalt see on su juures normaalne."

Ma ei suuda vastu panna raamatute ostmisele.

Miiiiiiks?

Reedel lendan siis (palun, palun, palun...tuhk, ära tule...võid tulla laupäeval, siis on mul ükskõik, võin jääda ka Saksamaale või bussiga tulla...) seda testi tegema ning hetkel on lihtsalt nii palju asju vaja läbi mõelda ja peas hoida, et ma lähen juba närvi ja seda ma ei tohi teha, sest testi ajaks pean olema rahulik.

*sügav hingetõmme*

Omamoodi on hirmus, minna täiesti ise reisile, mis on lisaks veel iseseisvalt korraldatud. Ühelt poolt tahaks küll kedagi endaga kaasa, samas kardan, et ma lähen nii närvi ja hakkan plahvatama ikka vähimgi asja peale, kui keegi kaasas oleks.

Ning testi teevad samas kohas vähemalt 300-500 inimest, võib-olla ka 1000 inimest, nii et selles mõttes ei ole ma kindlasti üksinda.

Hetkel...veedan oma aega mõeldes, kui hullumeelne ma ikka olen, et ma endale alati nii kõige raskemad olemasolevatest sihtidest valin. Kui ma oleks otsustanud nt füüsikat või biotehnoloogiat või keemiat õppima oleks mul hetkel suhteliselt 0 muret...isegi hinnete pärast, sest nad on zulassungsfrei või siis nii madala NC-ga, et ma ikka saaks hakkama, või mingi konkursiga, millega ma saaks hakkama. Ei, mind huvitab meditsiin. Ja isegi siis, valides ülikooli, valisin ma mitte selle ülikooli, kuhu ma saadan 19. juunil paberid ja kõik...eiii, mulle meeldib see ülikool, mis korraldab 6 tunnise ajumõrva, mille jaoks peab eraldi Saksamaale sõitma. Ning teate mida? See on üks põhjustest, miks mulle see meeldib.

Aga nojh. Rahustan end siis sellega, et isegi kui mul ei õnnestu see test, siis see on saatus, ning ma peaks siis minema kusagile mujale. Näiteks Münsterisse, sinna on ka päris raske sisse saada. Või Ulmi, sinna peaks ikka sisse saama. Kui mul eksamid ei läinud väga väga sitasti.