FML

Paar slaidi loengutest...

Siis ma...vaatasin praeguse 12 a tunniplaani, ja sain aru, et seeon ikkagi parem kui selline saksa osakond... ja ma peaks vähem vinguma ^^

Ma ikkagi otsustasin sõita Aachenisse - peale kahte päeva und nädalavahetusel ja ühte päeva mitte midagi mõttekat tegemist leidsin endas ikkagi energie sõita, sain veel viimase auto koha endale :D 

Hetkel plaanin homset ja ülehomset anatoomia tutooriumi - plaan on rääkida läbi paar tähtsamat haigust, millel on samas otsene seos anatoomiaga. Võtsin raamatukogust nii 10 raamatut ja teen aeglaselt tunni plaani. Võiks kiiremini minna, muidugi, aga see on nii huvitav lihtsalt. Nüüd ei suuda järgmist ja ülejärgmist aastat oodata, kui see kõik algab. Ja lõpeb see kuradi biokeemia.

Mul on tekkinud juba valemite allergia. Nüüd ma siis tean kuidas ma jõulud veedan - rasvade, suhkrute ja proteeinidega, kahjuks mitte ainult praktiliselt (söömas), vaid pigem teoreetiliselt :( Issand jumal, kui tore, et ma biokeemiat ei õppi.
Täna ka protokolli arutamisel professoriga. 
- Noh, mis põhjustab seda?
 -Luminol?
 -Ei
-Hämoglobiin?
-Ei
-Häm?
-Ei
-Globiin?
 -Ei
-Fe(II)?
-Ei
-Fe...(III)?
 -Ei
 -Vesi??
-Ei
-Peroxid?
-Ei (läheb närvi)
 -Ensüümid?
-Ei
 *mõtlen, mis järgi on veel jäänud...*
Hapnik?
Jaaaa!
 Ja nii igale küsimusele!

 Ja loengutes on iga kord 90 minutit täis seda:

Peale 50 minutit on juba Y U NO STOP???? Füsioloogia eriti parem pole, aga seal vähemalt ei ole keemilisi valemeid.

Nojh, see näeb mõnikord lahe välja seda peab tunnistama. Kui ma viitsin, tuleb millalgi värviline foto. Praktika katsed olid suhteliselt lahedad, v.a see, et ma vaatamata sellele, et ma olen hullus nohikute rühmas (anatoomia tuutorite rühmas, meie jaoks tehakse eraldi tunniplaani, et me oma tunde anda saaksime). Ma olin lihtsalt kõige ebaintekellektuaalsema inimesega paaris oma elus.

 Okei, sa ei oska saksa keelt peale aastat saksamaal. Võib olla. Okei, sa ei lugenud biokeemia skripti läbi...võiiiib ka olla. Ma saan ka sellest aru, et sa ei trükinud oma skripti välja.

 Aga siis sa ei saa veel mitte millestki aru, mida me teeme, ja samas me oleme seda ju kõike ka eelmisel aastal teinud. Siis sa ei saa veel teooriast aru. Siis sa ei saa seletustest aru. Siis sa vaidled selle üle, millest sa aru ei saa. Minuga. Ja siis professoriga.
Ja siis sa ütled professorile näkku - Ma ei usu teid, et neerud rauda läbi ei lase.
 Issand jumal, sa ei õpi teoloogiat ju. Ja siis sa ei oska matemaatikat ka, ja hakkad minuga vaidlema, et mikrogrammi saab grammidega korrutada, me saame siis mikrogramme uuesti. Ta ei uskunud mind, et seda ei saa ja pusis pool tundi selle kallal, enne kui tunnistas, et "Hmm, sul oli ikka õigus." Ja protsente polnud ta mingi oma elus mitte kunagi arvutanud. jajah, TORE.

 Nojh. Ma broneerisin endale eluks ajaks nüüd kõige targema tüübi meie rühmas. (eelmisel korral sai üks enne mind teda kätte XD) HAA!

 Aeglaselt on siin jõulud ja glöggi...Nojh, nüüd peaks aeglaselt ikkagi edasi oma tunni planeerimise tagasi pöörduma.

Nojh, ma siis kirjutan siia uuesti.

Ülikool on täiega hoos ja olen ma ei tea kui palju õppimisest taga, ja anatoomia tuutori töö võtab ikka ka jumala palju aega enda alla - palju rohkem kui need 6 tundi nädalas, mida makstakse. 1 tund otsisin käsitööpoodidest asju, mida saaks soolikateks ja oganiteks võtta, 1 tund oli kohtumine professoriga, 2 tundi on mul tuutorium. St et oma presentatsiooni pean ma kahe tunniga valmis tegema, mida ei juhtu. Veel palus üks, kes kukkus eksamis läbi, et ma räägiks temaga kõik tähtsamad teemad läbi, aga ta ei ole veel mulle vastanud. Nojh. Kui ta ise ei taha, siis pole mul seda ka vaja.
Samas tuli juba üks värske esmakursuslane ja tahtis teada, kuidas tuutoriks saada, sest tema arvates on see nii lahe töö. :D Armas. Ja naiivne.

 Biokeemia seminar oli juba nagunii jumala piinlik, kuna mul polnud üldse aimu enam, millest seal jutt käib. See-eest rokkisin histoloogia kursust. Oh yeah.

 Une ja aja puudusest ei sõida ma nüüd mittekuhugi. Kahju muidugi aga millalgi on ülikool ja uni lihtsalt tähtsam.

 Ma olen muidu roheliseks läinud ja teen siin prügi eraldamist. Sakslastun aeglaselt vist.

Mu aken pole ikka veel parandatud, see eest saime ühe riiuli kööki. Kahe asemel. Õpin nüüd aeglaselt köögis, et saada ikkagi oma päevavalguse doos kätte, muidu olen keldrilaps oma pimedas toas.

 Oma avalduse kanadasse on mul ainult probleemid, sakslased ja kanadalased ei suuda otsustada, kes mida teeb minu avaldusega ja tähtaeg tuleb ikka lähedamale, ja see oleks ikka hiiglaslik FEIL, kui ma nüüd sinna ei saaks, kuigi teoroeetiliselt koht on olemas. Siis on nagu öhm ma...oleksin...kodus ja öhm...jah.

WIN

Nonii, on alanud aeglaselt ja järsku uus semester, ja juba istun raamatute kuhjas või kuhja raamatus, nagu keegi kunagi ütles, :D. Selle asemel et olla lahe anatoomia tuutor olen ma hale saali tuutor, aga see, et see on hale, ei tea õnneks esimese semetri omad. Nad on ikka veel oma petteunelmates, et me oleme anatoomia tuutorite ülemused. Nojh, kuna me võime ise valida, mida me teeme ja millal me seda teeme, ning teeme palju vähem kui anatoomia tuutorid ja saame sama palju palka, siis...kõik ülemuste tunnused on olemas! XD Ning jah, kas ma olen maininud, et ma ei ole enam esimese semestri oma, vaid kogenud 3. semestri üliõpilane? :D Ma isegi tean, kus kõik seminariruumid on ja ei pea seda kaardil otsima! Samuti olen ma kliinilise-teadusliku ühingu liige. (Mis seisnes kuni siiani selles, et ma pidin nimekirja oma nime kirjutama ja siis sain meili, aga psht. See kõlab tähtsalt). Nii et nüüd on mul võimalus käia loodetavasti paaril huvitaval ettekandel ning hiljem osaleda ka laboritöös ja arsti vastuvõttudel ja operatsioonidel. Lubati, et tekib võimalus näha neeru transplantatsiooni (kuna ma olen transplantatsiooni ühingus). Nojh, elame näeme, ja DAAD berichtis näeb see kindlasti hea välja. Esimese semestri omad on jumala hullud tuupijad...me ei olnud küll sellised. Kõik on juba alustanud suvel anatoomia õppimist, ja virtuaalse anatoomia kirjapanemiseks tulid esimesed kell 6 hommikul (!!!!!) kohale...Võrdlemiseks - meie semestri esimesed tulid 7.15. Kuna mul on nii vähe teha ja üleüldse igav (sarkasm!), käin ma nüüd prantsuse keele kursusel...eile oli esimene tund. Kuidagi...lõõgastav peale histoloogia loengut 92 powerpoindi slaidiga õppida "Bonjour" 20 minutit. Ah jaa, ning ma tean ilmselgelt liiga palju inimesi Heidelbergis. 20 inimesest kursusel tean ma 5. Ja veel üks on füüsika tuutor. Enne semestri algust chillisin veel paar päeva Leverkusenis, sai ka Phantasialandis ära käidud ja tõestatud, et ei, ameerika mäed ei ole minu jaoks. Nojh. Ma lähen tagasi oma nohu ja ülimalt mind fuck teksti immuunsüsteemi kohta tagasi.-.-

Ning veel üks sissekanne kolimisest! Peale eksamit ja 3 päeva praktikat ja kahe päevaga kõrge palavikuga, oligi aeg oma asjad kokku pakkida (Issand jumal, kui palju asju mul sinna väiksesse tuppa sisse mahtus), samal ajal Dimi 4 hiiglasliku kohvri ja 7 kotti üle ronides, keda siis ei olnud ja kelle asjad pidid koos minu omadega kolima.




Täitsa nostalgia hetk algas mul, kui tuba oli tühi ja enamvähem puhas...Oli sitt tuba ja sitt maja, aga ikkagi esimene aasta oma tudengielust sai seal viibitud ja palju üleelatud...Nojh.

Siis oli aeg selle paari abilisega üle tassida suve kõige kuumimal päeval ja närvilisi üleväsinud abilisi kookide ja jookidega maha rahustada...Eriti kui kõiki asju oli vaja mingi eriti suure ringiga tassida, kaasa arvatud mäest alla ja trepist üles ja üle muru ja kruusatee...




Viimased asjad viisin ma õhtul kell 9 üle. Kaasa arvatud Dimi kaktuse, kes sai endale siis ka nime Wilson. Kui te ei saa naljast aru, siis te ei ole seda filmi lihtsalt näinud.

Siis kulus...paar nädalat, kui ma veel oma palavikust taastumas ja 8 tundi päevas töötamas kõik aeglaselt välja pakkisin...ja siis Dimi tulekuga käisime ka Ikeas ja Saturnis ja amazon.de -s ja ostsime ...stuffi :D Nii et aeglaselt ilmus röster, küpsetusahi, mikrolaineahi...prügikast minu tuppa, kööki ja vannituppa...8 klaasi ja pudeliavaja :D

Nii et nüüd...kui ma koristada viitsiks, oleks kõik ilus XD

Nii, kuna varsti algab uus semester, siis ma mõtlesin lõpetuseks veel paar fotot siia üles laadida. Moblaga tehtud, nii et nad...peegeldavad hetke, aga kvaliteet on suhteliselt sitt.

Niiet...muidu elu koosnes 24/7 õppimisest...Enamasti teooriast paksudest raamatutest. Alguses oli rahulik, sai natuke luksuslikku õppimist teha


Aga samas ka hilja õhtuti rohkem askeetliku moodi õppimist...


Osad skeemid ajasid juba siis hulluks, ja hakkasid siis mõtlema "Ok, seda me küll ei pea teadma"



Samas mida lähemale jõudis eksam kätte, seda rohkem hakkasid aru saama, et "Erm. Kurat. Peame küll teadma." Siis algasid masendavalt pikkad väsitavad päevad raamatukogus.






Samas sai vahepeal ka alati midagi huvitavat teha...Biokeemas teh gelelektroforeesi DNA-ga, analüüsida dna kontsentratsiooni ja enzymide aktiivsust (=kõige tüütum arvutamine elu sees). Füsioloogias anda musklile elektrilisi shokke ja jälgida, kuidas see kokku tõmbub :D Histoloogias vaadata imelike kujusid mikroskoobis ja otsida mingit "Peenikest roosa joont, mis eraldub teistest peenikestest roosa joontest selles, et ta on natuke tumedam ja valgete punktidega. Kas keegi teab, mis proteiinid on nedes valgetes punktides?"










Ja siis oligi aeg eksamiks, ja värisevate kätedega anatoomia instituuti ees oma punkte hiljem kokku lugeda...

10 päeva veel on vaja haiglasse minna ja seal prügi välja viia ja nii edasi. 80 tundi. Hmm.

Kuidagi on see praktika lihtsalt... minu harjumuste vastu... Sorri, aga olen tõesti harjunud sellega, et igal pool kehtib see idee - Sa alustad võibolla kergete ülesannetega, siis nähakse, et sa oled tubli, sulle õpetatakse midagi uut ja ni edasi. Siin on see lihtsalt vastupidi. Alguses pead sa prügi välja viima ja süüa jagama ja veerõhku mõõtma ja veresuhkrut mõõtma ja aidata inimestel vetsu minna ja neid pesema. Kui sa teed seda kõike hästi, iseseisvalt - enne kui sulle on öeldud, et seda teha on vaja, siis...sa võid seda lihtsalt edasi teha. Sest sa teed seda ju hästi. Ja sa jooksed oma jalad ära lihtsalt, sest seda on päris palju. Ja keegi ei mõtle, et "Wow, ta viib prügi nii hästi välja, ma õpetan talle nüüd, kuidas haavu siduda"

Kui sa aga...ei mõõda nt veresuhkrut. Istud kontoris, chillid...siis sa ei väsi ära, sa näed, kui õed lähevad midagi huvitavat tegema, või nad ise ütlevad sulle, et "Tule kaasa, ma näitan sulle midagi". Suva nendest diabeetikutest. Samas, mu südametunnistus ei luba lihtsalt niimoodi teha, ja sellest väsin ma veel rohkem ära.

Nojh. Ja muidu ma otsustasin, et see ei ole seda väärt, iga õe taga joosta ja paluda, et kas ma võin midagi näha või teha. Millalgi õpin ma seda nagunii..ja see vaev ei tasu ennast ära.

Nojh. Lahedaid asju näeb küll ja mu eelmise praktikaga ei anna võrreldagi. Aga jh. Vähemalt ei olnud ma siis nii väsinud. Ma tulen enamasti kell 10 õhtul koju, olen liiga väsinud, et magama minna, chillin paar tundi netis või filmidega...lähen magama, ärkan ikka veel väsinuna üles, ei suuda ennast kokku võtta, et midagi teha...ja lähen poole kaheks uuesti tööle. -.-

Aga ok, veel 10 päeva, 12 päeva nagunii ei tohiks keegi järjest töötada, peale kahte vaba päeva on kõik parem ja 7 päeva pärast võin juba laibast hakkliha hakkata tegema ja Dimi tuleb ka siis tagasi ja siis on juba see peaaegu läbi ja hakkab juba ülikool. Nii. Lähen nüüd tööle.

Heidelberg vol.2

Nonii, ei ole juba ammu kirjutanud ja samas on elu viimase kuu aja jooksul nii räigelt muutunud tegelikult.

Eskami tulemused tulid, nii et oli isegi 77 punkti bios ja 23 punkti geneetikas. Nii et whee. Aga jah...järgmisel semestril peaks kuidagi...effektiivsemalt õppima või midagi, kuna nii 2-3 nädalat enne eksamit aru saada, et "Erm, ma ei tea suht midagi" ja siis kõik loengud 12 tunniste päevadega raamatukogus ajju sisse tõmmata EI OLE lõbus.

Nojah, siis...algas praktika, kus peale igat päeva kõmpin veel kuidagi koju, kukkun voodisse ja olen lihtsalt liiga väsinud, et üles tõusma.

Mida ma teen seal? Okei, esimesed pool tundi ma chillin ja kuulan Übergabet. Siis ma mõõdan vererõhku (kuni mu käsi on väsinud) ja pulsi. Sõltuvalt sellest, kas ma olen üksinda praktikant (=tasuta tööjõud) või on praktikant, kes viitsib seda praktikat teha veel vähem kui mina, või keegi, kes on alles abituri teinud ja on nagu mina eelmisel aastal "YAY YAY YAY mul lubatakse vererõhku mõõta ma armastan seda OMG kui lahe" pean ma kõik 25 patsienti läbi mõõtma või ainult 5-6. Kilomeetrites, mida peab läbi jooksma, on see juba hiiglaslik vahe. (Ma olen ju ka veel era-osakonnas, s.t et kõik ruumid on hiiglaslikud. Erahaigekindlustus tasub ennast ära, inimesed. Igal haigel on oma väike LCD telekas.) Siis...tuleb vahepeal aeg, kui ma olen jooksupoiss "vii patsient X röntgeni...vii Y ultrahelisse - ultraheli on lahe tegelikult, siis ma saan alati vaadata seda pealt, CT vms on aga puhas jooksutöö. Toon pudeleid vett, toon rätikuid, teen voodid uuesti, kui nad räpased on jne. Hommikuvahetuses peab kõik voodid tegema, ja kaks korda veresuhkrut mõõta, mõnikord ka hommikusööki ja lõunasööki jagama ja pulbrid/tilgad ette valmistada. Õhtuvahetuses on vähem teha, on ainult üks kord veresuhkrut mõõta ja õhtusööki jagada vaja. Siis on mul au see ka ise kõik sisse kanda...siis tuleb tavaliselt juba aeg tühjendada kõik uriinierm...ma ei tea, mis nende nimi eesti keeles on, ametlikud nimed on "Dauerkatheter" ja "Cystofix" ja "Easyflow" ja "Biotrol", ebaametlik "Urinbeutel" .

Osaliselt saan ka lahedaid asju näha, aga see protsent on väga väike. Eriti peale seda aastat, kui sul on tegelikult kuhi paksuid raamatuid, mis on täis põnevaid asju õppida.... Nagu OP videosid, maosondi asetamine, veenikanüüli veeni toppimine, nahaõmblemine...siis see, et ma saan midagi uut kahe päeva jooksul õppida, on kuidagi...Meh. Aga noj. Sain olla kahel lõikusel, ühel hiiglasikul, kus kogu kõht oli lahti lõigatud ja kuri metõde oli kuri minuga kogu aeg, sest ma seisin vales nurgas ja mida iganes, Aga oli lahe. Ja teise oli väiksem, samas ilma kurja metõeta ja ma sain seista laua juures ja vaadata, kuidas veeniporti paigaldatakse. Sain klambreid eemaldatudja süste teha, aidata tsentraalse-veeni-kateetri (kaelas) välja tõmbamisel ja isegi infusioone ette valmistada. Nojh, palju rohkem ei ole tegelikult haiglas teha metõena, siin ei tohi nad ju midagi rohkem teha. Ah jaa, CT-drenaazhi vahetust sain ka vaadatud. Üheväga rõveda haava nägin ka ära...nagu tõsiselt rõve. (Aga lahe).

Njh, muidu väga ajuvaba töö, ja metõed ei tee ka eriti palju rohkem. Ja samas arvavad endast kole palju. "Me oleme tervishoiu spetsialistid" ja nii edasi. Osad...teavad küll palju, nad tavaliselt on ka need, kes ei vihka kõiki pratikante ainult sellepärast, et keskkool lõpetatud ja võimalus ülikooli õppida. ja seletavad ja näitavad palju. ja samas on osad, kes on...no ei taha öelda, aga njh, mitte eriti targad, siis nad vihkavad juba kõiki praktikante kuidagi automaatselt.

ja eriti käib pinda see täielik õigusteta töötamine, enamus töökaitsereegleid ei kehti minu kohta, (kuna ametlikult tegu on praktikaga ja mitte tööga), samas ei suuda haigla funktsioneerida ilma selle hulga tööga, mida praktikandid seal teevad. Minu kõrval on aga seal ka metõe-praktika tegijad, oma 10 klassi haridusega, kes on ainult pool aastat õppinud...ei tea lihtsalt sittagi, ja samas on neil nii 10 korda rohkem õigusi kui minul. Kuni selleni, et nad käivad alati metõega koos, teevad, näevad kõike. Ma küsin, kas ma saaks ka midagi teha,. "Ah jaa, nõud on vaja ka pesta" oli vastus. Grrr. Nojh. Veel vähem kui kuu aega! 28 päeva, nendest 21 tööpäeva!

nojh nii palju praktika kohta. :D

Nonii. Vist ongi semester läbi ja issand jumal kui väsinud ma olen. Nojh, Viimane päev enne eksamit eriti ei õppinud, käisin lihtsalt
ühes kohvikus, mis on vist maailma parim või midagi. Jõin ingveri-kookose kakaot ja õunakooki jäätisega. Ostsin endale suure varuga pliiatseid ja...loiult lugesin paar oma kokuvõttetest läbi.

Ja ostsin endale salli! :D Tahtsin endale ka ühte termost osta, aga see maksis 28 eurot : /.

Ja siis ongi see OMG-elu-suurim-eksam või nii. Alguses oli geneetika...väga imelikud 27 küsimust, k.a "mitu SNP't on inimesel olemas?". Te ei tea, mis on SNP't? Pole midagi, mina ka mitte. :D Nojh, ma valisin 150 000, tegelt 1,5 miljonit. Aga muidu oli 19 küsimust sõna-sõnalt illegaalsest vanade eksamite kogumikust. Ja need ülejäänud 8 küsimust...nojh, osaliselt sain vist need ka õigesti. Elab, näeb. Muidu peaks nendest 19 küsimusest piisama...

(Ah jaa, võib-olla geneetika kohta nii palju, et kõikides teistes ülikoolides on geneetika osa bioloogiast...Meil aga on dekaan geneetika prof, ning ta naudib esmakursuslasi oma loenguga piinata, ning eraldi eksamiga, ning igal aastal lendavad nii 10 inimest ülikoolist välja just geneetika pärast, kuna osa küsimustele ei leia vastust isegi teaduslike artiklite otsingumootoriga)

Kuna korraldajad teavad aga illegaalse eksamikogumiku olemasolust ja vist tahavad seda takistada, siis oli eksamil räigelt range reegel, et mitte midagi ei tohi üles kirjutada. Ma kuidagi ei arvanud, et see nii range on, võtsin paberi salfaka ja hakkasin selle peale kirjutama küsimusi, milles ma ei olnud kindel, ja mille juurde pean tagasi pöörduma.

Mu paberisalfakas konfiskeeriti ja komisjon luges selle üle ("tekstika" nagu 12, 13, 14 wtf, 20????, 27!) ja siis lubati mul eksam jätkata -.-. Kurat, miks ma ei nuuskanud oma nina sinna :D

Siis sai...üliõpilasomavalitsuse diivanil chillida ja youtube'i videosid vaadata (geneetikaks oli aega 70 min, need 27 ristikest sai 15 minuutiga pandud ja ärakontrollitud).

Ja siis tuli see suuuuuur töö mille ametlik nimi on "Bioloogia", tegelikkuses on see 1/3 biokeemiast, füsioloogiast ja anatoomiast...ning kogu bioloogia. 90 küsimust, iga küsimuse jaoks 90 sek. Üllatavalt jäi aega üle, kuigi need 90 küsimust olid 37 lk peale, kuna üks küsimust oli lihtsalt nii palju teksti tavaliselt. Ja pilte oli ka palju - ning siis sa hakaksidki mõtlema, "kas see ümmargune asi seal on lüsosoom või peroxisom vms????"

Vahepeal sattusin hullult paanikasse, kuna kõik anatoomia küsimused olid lihsalt et..."Okeeeei, ma pakkun, et see on e, aga samas see võib olla ka b ja c ja d,...aga a see ikka vist ei ole" samas füsioloogia osa oli lahe, ja mikrobioloogia läks ka hästi, ja biokeemia...ma arvasin, et see oli kerge, samas oli mul selles osas kõige rohkem vigu. Ja anatoomia läks hästi.

(90 küsimust, nendest 40 histoloogia ja bioloogia kohta, 30 biokeemia kohta, 15 füsioloogia ja 5 mikrobioloogia kohta)

Oma vastusewd võisime siin üles kirjutada ja peale eksamit olid õiged vastused seinal...Mul on vist 74 õigesti, nii et läbi vist sain ja isegi vist suht hästi. Noh, nüüd ootan ametlikke resultaate, nad tulevad millalgi esmaspäeval-kolmapäeval.

Peale intensiivset pidutsemist (jäätise söömine, grillipidu, ja siis öösel klubisse, ja järgmisel päeval juba tööle haiglasse. Kus ma näen umbes nii välja nagu fotol :D Lihtsalt palju rohkem väsinud. Kogu päev jooksen ringi...lugesin kusagil, et metõde kõnnib umbes 30 km päevas...tundub, et on tõsi, mu jalad kukkuvad kohe ära. Ja mingi imelik peavalu on ja seljavalu ja üleüldse olen invaliid. :D

Nojh, Eile oli ühika lammutamispidu, kuhu kutsuti politsei, ma magasin lihtsalt kõik läbi...täna hommikul alustati naabrimaja lammutamisega. 4 päeva külmikuni!!!

Tegime eile ühika köögi natuke puhtaks, et ei peaks maksma trahvi. EWWWWWWW. Liiga rõve.

Issand jumal, ma olen nii väsinud õpimisest ja tuupimisest ja samal ajal kartmisest, et ma kukkun läbi ja pean säästukas tööle hakkama või midagi. Hetkel eksamikordamiseg olennii kaugel et olen 24 loengut suutnud 40 leheküljele kokkuvõtta. Veel pool on järgi, ja vähem kui nädal. Ning ei suuda hetkel enam üldse keskendunult töötama. Tahan lihtsalt kuskil soojas päikse all lebotada ja mitte midagi teha.

Ja elamine on nii perses hetkel. Kuradi tõugud köögis (mis pole ka ime, kui kuradi ameeriklased jätavad kõik oma nõud seisma ja ei pese neid ära paar nädalat), et ma ei julge sinna üldse minna ning toitun sööklas või saiakestega või pähklitega. Ja päeval ehitatakse, nii et õpin kas raamatukogus või ohropraxiga, ja kui raamatukogu kinni pandakse, siis hakkab ühikas räiged peod, kus prügi visatakse akendest välja ja tehakse vetsud katki ja lift katki ja lihtsalt julmalt röögivad inimesed aknast välja. lihtsalt "aaaaa" Nii kõrini on. Magasin ka ohropraxiga.

Ja külm on ja vihma sajab.

Keegi värdjas varastas mu õhtusöögi külmikust. TAHAN ÄRA KOLIDA JUBA SIIT! Ok, veel kaks nädalat -.- ja poolteist nädalat eksamini, appi.

Hetkel tuubin mingeid asju nimedega nagu Apweoiiiidfklzjnlkzjfdkzfjlksdfizdioufdz;kvj∂߬˚fz;oefiuz;doifuzd;if- Dehydrogenase vms.

Lõpuball, mis lõppes kell 5 hommikul, lõunasöök 6 nobelilaureaadiga, ekskursioon osakeste kiirendaja juurde ja ema on külas...ma ütleks, et see nädal on suhteliselt lahe olnud :D

Ja nüüd peaks kuidagi õppima hakkama, biokeemiat 120 lk, rakubioloogiat 90 lk, geneetika 40 lk. Hmm. Päevas sann nii 4-6 lk hakkama, ning jarel on 23 päeva. Probleem.

hümmrichi/weinbrenneri/ puudus. Mul on vaja 4 motivationsbrief'i kontrollida, 1 saksa ja 3 inglise keeles :DDDD

Üks aasta tagasi tegime oma viimase eksami ära...Sain sellest praegu aru ja vastavalt sellele algasmul täna/eile hull mälestuste rada, vaatan vanu pilte ja meenutan ja mõtlen, kui palju on juhtunud ja muutunud selle ühe aasta jooksul ja tahan koju. :/

Ma ei tea, see ei ole täpselt koduigatsus...vist...aga tahaks millegipärast hullult veel kord krõpsu süüa ja Wiid mängida, solarisesse kinno minna ja Vapianos süüa, mööda vanalinna jalutada, Ülemiste keskuses ja Mustamäe Prismas ja Rocca al mares shoppata ja ema tehtud pizzat süüa ja oma dushi all pesta, kus saab ilma plätudeta seista ja oma mõmmi pidzhaamat kanda (jah, mul on üks kodus XD) ja terassil päikese käes lebotada ja teleka ees põrandal olla ja tugitoolis istuda ja Hiiumaal chillida. Nii et see ei ole igatsus, aga see on kuidagi lihtsalt soov neid asju uuesti teha. Ja koolis tahaks ära käia üks kord.

Ja jõule tahaks. XD

Nojah, ma siis teoreetiliselt peaks pöörduma tagasi oma histoloogia juurde tagasi, tänane eesmärk on vähemalt 30 lk. Ning võibolla minna heategevusjooksule.

6 nädalat kolimiseni
7 nädalat eksamini.

Täna lugesin 5 kuu jooksul esimest korda normaalset raamatut.

Kukkusin rattalt maha.

Aua.

Ok mul oli probleem minu ravikindlusega, kuna mu hambaarsti-arve pole ikka veel makstud jne. Peale nii 10 kõnet saan ravikindlustuse -sachbearbeiteri numbri. Ta nimi on btw Herr Richter. -_-

nevermind, referaadi jaoks

Gene therapy for muscular dystrophy using secondary modifiers of the dystrophic phenotype

URN zum Zitieren dieses Dokuments: urn:nbn:de:bvb:355-opus-4086

Abmayr, Simone (2005) Gene therapy for muscular dystrophy using secondary modifiers of the dystrophic phenotype. Dissertation, Universität Regensburg

[img]
Vorschau
Veröffentlichungsvertrag für Publikationenen ohne Print on Demand
PDF - Benötigt einen PDF Betrachter wie GSview, Xpdf oder Adobe Acrobat Reader
4Mb
Zusammenfassung (Englisch)

The absence of dystrophin in Duchenne muscular dystrophy causes sarcolemmal instability and renders muscle fibers susceptible to contraction-induced injury. Muscle repair mechanisms cannot compensate for progressive muscle degeneration, leading to a gradual replacement of muscle with adipose and connective tissue. Viral vectors have been successfully used to deliver dystrophin cDNA to dystrophin-deficient mdx mice, leading to a partial functional and morphological recovery of dystrophic muscle. However, a complete rescue of the dystrophic phenotype may require the co-delivery of additional factors to treat secondary pathological changes of dystrophic muscle. Since several malfunctions such as mechanical, signaling and regeneration may contribute to muscular dystrophy, we sought to study a number of treatments and their relative and combined potential for reversing the dystrophic pathology of the mdx mouse. The first part of the work centers around the characterization of ARC, apoptosis repressor interacting with caspase-recruitment domain, in normal and dystrophic mdx muscle and its potential to ameliorate muscular dystrophy. ARC was shown previously to interact selectively with caspases and to prevent hypoxia-induced release of cytochrome c from mitochondria, both features that may play a role in dystrophic pathology. We examined ARC protein expression in striated muscles and found that ARC displayed fiber-type restricted expression patterns and co-localized with the mitochondrial marker cytochrome oxidase. ARC expression in normal muscle showed a distinct regular pattern of ARC positive and negative fibers, while ARC expression in dystrophic mdx muscle appeared as a less distinct, irregular pattern. To gain further insights in the role of ARC in dystrophic mdx muscle, we generated transgenic mdx mice that over-expressed ARC under a tissue-specific promoter. These mice demonstrated high expression levels of transgenic ARC in all, oxidative and glycolytic, muscle fibers. Despite the over-expression of ARC in mdx skeletal muscle, these mice developed a dystrophic phenotype. We evaluated muscle morphology in ARC transgenic/mdx in comparison with mdx animals and did not observe an amelioration of the dystrophic pathology in ARC transgenic/mdx mice in various muscles at different ages. In summary, these studies suggested that the apoptotic pathways regulated by ARC do not significantly contribute to myofiber death in muscular dystrophy. The second part of this work focuses on the delivery of insulin-like growth factor (Igf-I) to mdx muscle without and in conjunction with gene replacement therapy. We wanted to assess if the beneficial effect of Igf-I is synergistic with the protective effect of dystrophin in restoring muscle strength and function in muscular dystrophy. In contrast to ARC, the effects of Igf-I have been widely studied in various cell types and tissues. In particular, overexpression of Igf-I in transgenic mdx muscles has been shown to protect the animals from the loss of muscle mass and function and to enhance muscle repair mechanisms. We have cloned and characterized the isoforms of Igf-I that are expressed in normal and dystrophic mouse muscle. Based on this information, we have tested virally mediated overexpression of Igf-I in vitro and in vivo in dystrophic muscle and established quantitative PCR and morphological and functional assays to assess expression and effects of Igf-I. Then we delivered dystrophin (AAV-mdys) and the muscle-specific Igf-I isoform (AAV-Igf-I) to dystrophic mdx muscles via recombinant adeno-associated viruses and analyzed their relative and combined potential in ameliorating the dystrophic phenotype. Functional measurements demonstrated that AAV-mdys injected animals were partially protected from contraction-induced injury, whereas animals injected with AAV-Igf-I alone were as susceptible as mdx animals to muscle damage. AAV-Igf-I treated animals, on the other hand, showed an increase in muscle mass, which was not seen after AAV-mdys only treatment. In contrast, co-injection of AAV-Igf-I and AAV-mdys resulted in increased muscle mass and muscle strength, and in protection from contraction-induced injury. These results suggest that the combination of AAV-Igf-I and AAV-mdys acted synergistically in ameliorating the dystrophic phenotype.

Übersetzung der Zusammenfassung (Deutsch)

Das Fehlen von Dystrophin in Muskeldystrophie Duchenne führt zur Instabilität von Muskelmembranen, die somit leicht durch Muskelkontraktionen beschädigt werden können. Zusätzlich führen eine Beeinträchtigung wesentlicher Mechanismen der Signaltransduktion, sowie unzureichende Muskelregeneration, zu einem fortschreitenden Verlust des Muskelgewebes, das dadurch nach und nach von Binde-und Fettgewebe ersetzt wird. Mit Hilfe von viralen Vektoren kann Dystrophin erfolgreich im dystrophischen Muskel exprimiert werden und das pathologische Krankheitsbild verbessern. Es ist jedoch wahrscheinlich, dass eine vollständige Heilung die zusätzliche Behandlung von sekundären pathologischen Symptomen, wie z.B. den Verlust der Muskelmasse, erfordert. In dieser Arbeit versuchen wir ein genaueres Verständnis für die Struktur- und Signalfunktion von Dystrophin zu gewinnen. Darüber hinaus testen wir die kombinierte Gentherapie, bei der Dystrophin im dystrophischen mdx Muskel ersetzt wird und zusätzlich sekundäre pathologische Symptome behandelt werden. Der erste Teil der Arbeit befasst sich mit dem anti-apoptotischen Protein ARC (apoptosis repressor interacting with caspase recruitment domain). Neue Studien haben gezeigt, dass das Protein ARC in hohen Mengen im humanen Skelett- und Herzmuskel vorkommt, und dass die Überexpression von ARC in Herzmuskelzellen vor Hypoxie und oxidativem Stress induziertem Zelltod schützen kann. Dieser Schutz könnte im dystrophischen Gewebe beeinträchtigt sein, da dessen Sensitivität gegenüber diesen sekundären Reizen erhöht ist. In der vorliegenden Arbeit wurde untersucht, ob ARC eine Rolle in der Pathologie der Dystrophie spielt und ob es vor Zerstörung von Muskelfasern schützen kann. Daher wurde murines ARC kloniert und seine Expression im gesunden und dystrophischen mdx Muskel charakterisiert. Immunohistologische Untersuchungen ergaben, dass ARC faserspezifisch im quergestreiften Muskel exprimiert ist, wo es hauptsächlich in oxidativen Muskelfasern vorkommt und mit dem mitochondrien-spezifischen Marker Cytochromoxidase kolokalisiert. ARC im gesunden Gewebe zeigte ein regelmäßiges Expressionsmuster von ARC positiven und negativen Muskelfasern, während dieses Muster im dystrophischen mdx Gewebe stark unregelmäßig und weniger deutlich ausgeprägt war. Um weitere Einsichten über die Rolle von ARC im dystrophischen Muskel zu gewinnen, wurden transgene mdx Mäuse generiert, die ARC unter einem gewebespezifischen Promoter überexprimieren. Diese Mäuse wiesen eine hohe Expression von transgenem ARC in oxidativen und glykolytischen Muskelfasern auf, und entwickelten trotz ARC Überexpression einen dystrophischen Krankheitsverlauf. Es wurde daraus geschlossen, dass apoptotische Regulationsmechanismen, die durch ARC kontrolliert werden, nicht signifikant zur Muskelpathologie in dystrophischem Gewebe beitragen. Im zweiten Teil der Arbeit wurden adulte mdx Muskeln gentherapeutisch mit insulin-ähnlichen Wachstumsfaktor I (Insulin-like growth factor-I, Igf-I) alleine und in Kombination mit Dystrophin behandelt. Damit sollte untersucht werden, ob Igf-I synergistisch mit Dystrophin wirkt und das Krankheitsbild von Muskeldystrophie verbessern kann. Im Gegensatz zu ARC ist die Rolle von Igf-I in verschiedenen Zell- und Gewebetypen in früheren Studien ausgiebig charakterisiert worden. Die Überexpression von Igf-I im mdx Skelettmuskel mildert den dystrophischen Phänotyp, indem es die Muskelmasse vergrößert und Reparaturmechanismen des Muskels fördert. Es wurden die cDNAs für zwei muskelspezifische Isoformen des Igf-I kloniert und die Expression in normalem und dystrophischem mdx Muskelgewebe charakterisiert. Weiter wurden rekombinante adeno-assoziierte virale (AAV) Vektoren generiert, die unter einem muskelspezifischen Promotor entweder Igf-I (AAV-Igf-I) oder eine funktionelle Mikroversion von Dystrophin (AAV-mdys) exprimierten. Funktionelle Studien zeigten, dass die mit AAV-mdys behandelten Muskeln vor Verletzungen durch Muskelkontraktionen geschützt waren, jedoch keine größere Muskelmasse und Muskelkraft aufwiesen. AAV-Igf-I behandelte Muskeln hingegen waren nicht vor Verletzungen durch Muskelkontraktionen geschützt, wiesen aber eine größere Muskelmasse auf. Im Gegensatz dazu zeigte die Kombinationsbehandlung sowohl einen Schutz vor Verletzungen durch Muskelkontraktionen, als auch eine erhöhte Muskelmasse und Muskelkraft. Aus diesem Ergebnis konnte geschlussfolgert werden, dass Dystrophin und Igf-I synergistisch wirkten und die Kombinationsbehandlung den Krankheitsverlauf stärker abschwächte als die jeweiligen Einzelbehandlungen.

Dokumentenart: Hochschulschrift der Universität Regensburg (Dissertation)
Begutachter: Jeffrey (Prof. Dr.) Chamberlain
Tag der Prüfung: 30 Juli 2004
Institutionen: Biologie und Vorklinische Medizin
Stichwörter / Keywords: Gentherapie , Muskeldystrophie , Duchenne-Syndrom , , Gene therapy , Duchenne muscular dystrophy
Dewey-Dezimal-Klassifikation: 500 Naturwissenschaften und Mathematik > 570 Biowissenschaften, Biologie
Status: Veröffentlicht
Begutachtet: Ja, diese Version wurde begutachtet
An der Universität Regensburg entstanden: Ja
Angelegt von: Universitätsbibliothek Regensburg
Eingebracht am: 27 Okt 2009 07:49
Zuletzt geändert: 05 Feb 2010 13:54
Dokumenten-ID: 10266

Ainult Heidelbergis...

Peab natuke harjuma ikkagi Heidelbergi atmosfääriga - see on väga lahe ja sobib minule ja ma armastan seda, aga kuidagi mõnikord vaatan seda küljest ja mõtlen - wtf :D

-Teel ülikoolist koju saab näha dialüüsi ja vaadata intensiivraviosakonna aknadest sisse, samuti vähemalt 4 jänest.
- Arstid täielikus op-riietuses ja jalgratta peal on täiesti normaalne nähtus
-Trennis on 80% doktorigraadiga.
-"Seminar" on suur ruum, jaotatud tahvlitega 7ks väiksemaks toaks, kus istuvad 5 tudengit ja tuutor ja ultrahelimasin - üks tudengitest lamab ja ülejäänud vaatvad, kuidas mõõta kusepõit/pankreast/neeru/maksa.
Ja see et mu ühikas asub maailma ühe ainulaadsema kiirituse-teraapia keskuse juures ja nii. Kuulen öösiti kiirabi-helikoptereid. Kõik on juba täiesti tavaline :D


Ülikooli linnaku "shoppamise tänava" suhteliselt ääres on olemas üks kohvik, mis ei ole ülikooli kohvik vaid nö "normaalne". (Väga kena koht, hämara valguse ja diivanitega) Läksime sinna eile, sest oli hilja ja tahtsime süüa :D

Nonii.

-Helistab kirurgia osakond ja tellib "oma tavalist" pizzat, toimetamise koht - traumapunkt
-Me võtame välja rakubioloogia ja biokeemia õpikuid ja hakkame neid võrdlema - aga me ei ole imelikud, sest kõrvallauas loeb üks tüüp ja rakubioloogia õpikut.
-Siis sisenevad kaks arsti, rohelistes op-riietuses ja valgetes kitlites, õhtusöögipaus...

Nii et jah. Mõnikord hakkab see kõik nii sürreaalsena tundma.

Imelikud mälestused ultraheli skripti kõrvale XD

(Tervitusi Gretele XD)

Ah jaa - mis sa teed, kui 24 h on liiga vähe? Väga kerge, ülikoolist keel pool 9 tagasi tulla, kell 10 õhtul lähed jooksma, kell pool kaksteis hakkad õppima, kell pool 2 seletad bioloogiat teistele ja kell 3 lähed pesu pesema. Jou. Pole ime, et pea valutab.

Täna sai kuuldud ka ühte ettekannet Piirideta Arstidelt...paneb mõtlema.

Veel üks hea päev

Eile oli lahe...v.a füüsika eksam, aga sellest peaks loodetavasti läbi saama. Paaris ülesandes feilisin, aga nojh. Peale seda oli aga juba 27 kraadi varjus, nii et sõitsime rattadega läbi kogu linna (mööda Neckarit ja üle vana silla) Marstallisse sööma. Huvitav random fakt - Marstall on üliõpilaste söökla alataes 1920st aastast. XD Nii et praegu tähistab oma 90. sünnipäeva ja seal mängib lahe 20ndate muusika :D

Peale seda lühike poes käik, et osta grillimise asju ja siis Neckari äärde grillima - lõpuks oli

meid nii 30 inimest ja 2 grilli, osa inimesi ei ole ma veel kunagi näinud. Nämm. Grillitud bananaanid, juust, kebab, kalkun XD :DMingi mälumäng oli ja võrkpall olija siis oli külm ja läksime koju filmi vaatama.

Päeva õppetund: Kui sa oled Neckari ääres ja sulle helistatakse ja küsitakse, kus sa oled, siis "suure puu juures" EI AITA. Samuti ei aita "Vee ääres". Lõpuks leidsime koha üles, samal hetkel kui vingusime teejuhatuse üle, vingus teine seltskond ka samaaegselt. Lehvitasime neile. XD

Ja nüüd peaks...anatoomiat ja füüsikat kordama, sest homme algab ultraheli kursus. Hinne on mul nüüd tegelikult suva, aga kursus on huvitav.

Ah jaa, elusate anatoomia on nüüd läbi...natuke sado oli see kord kuna alguses toppsiime üksteisele suurt toru kõrva, siis põletav ere valgus silma, siis vajutada kõht nii 10-20 cm sisse ja siis refleksihaamer. XD Ah jaa , mul on mingi eriti haruldate refleks olemas, et kui tõsta käsi keskmise sõrmega ja lüüa vastu teisi sõrmi, siis pöial liigub ka. :D Näeb lahe välja.

Ah jaa, see vere doonorluse metõde feilis ikka tõsiselt (Praegu on juba natuke vähem värvi kui eile XD)

You've reached your fail limit

Täna õnnestus mul ära kaotada oma võtmed. Viimasena mäletan, et tegin oma jalgratta luku ülikooli ees lahti, ja kui peale loengut ja lõunat tahtsin koju sõita, siis ei olnud võtit ei kotis, ega loengusaalis ega ka sööklas.

Nojh. Maksin 22.5 eurot Hausmeisteri juures ja sain kohe uue toa/maja/postkasti võtme. Köögikappi võti maksab veel 10 eurot, aga kuidagi on mul räige kiusatus selel lihtsalt katki teha ja säästa need 10 eurot. Kui keegi väga tahab minu leiba varastada, siis palun väga.

Aga Reischli kasvatust on märgata. Esimene probleem võtme kaotamise juures, mis mulle pähe tuleb - OMG kalkulaator! (Teine - Formelsammlung!)

Jalgratta varuvõti on mul nüüd ka olemas. Suurim probleem on vist mu Eesti võti, kuna see oli ka suhteliselt kallis. : / Nojh, see probleem võib nii pool aastat oodata vist.

Ah jaa - siin tuleb virtuaalne happy dance, kuna ma sain anatoomia tuutoriks ^^

Käisin uuesti verd annetamas. Nii et hetkel chillin voodis ja joon teed. Ning üritan oma negatiivse motivatsiooniga midagi füüsika eksami jaoks teha homme. Se eon liiga hull - tõsiselt ma pole oma elus veel kunagi nii halvasti eksamiks ettevalmistatud. K.a eesti ajaloo tööd. :D

Hullumaja

Elu on lihtsalt nii hullumeelne praegu ja stressihormoon on arvatavasti laes, aga nii palju asju oli/on teha, et uni on lihtsat unustatud - sest kõik on ja kas vajalik või huvitav.

Loengud algasid biokeemiaga - ja enne igat loengut on vaja vähemalt kaks tundi, et kõik läbi vaadata, ja teha kindlaks, et midagi aru ka saad. Samaaegselt töötasin palju Mannheimis, kuna eksamid lähenevad ja me olime osaliselt kahekesi seal (tavaliselt oleme 4-5 seal). Samaegselt füüsika protokollid, mis oli statistika ning minu värdjast tuutor keelas arvutiga arvutamise ja teine värdjast tuutor ütles, et ma pean kõik uuesti tegema, sest ma kirjutasin antud arv alguses ühe komakohaga valesti -_- Siis sai veedetud kõike mõttetum kursus mu elu jooksul, nii umbes samal tasandil vene keele ja kunstiga, nimelt psüholoogia. Jaaa, magame tund aega ja maalime, mida me unes nägime ja samaaegselt puudun ma kolmest (semestri kõige tähtsamatest) biokeemia loengutest, mida ma ei ole ikka veel läbilugenud.

Grr.

Siis kohe tuli mu isa külla, ja siis sai veedetud nädala Pariisis (isaga - see on nagu väikelapsega ju. Väsitav -_-), ja keskööl tagasi tuldud, siis varahommikul isa lennujaama bussi peale, lõpuballi kutsetega oli jamamine ja siis kohe seminarile Hallese, kus siis sai kogu päeva töödatud ja positsioonipabereid arutatud ja õpitud ja hääletatud (väga tähtis tunne ^^) ning öösiti pidutsetud. Niigi napp uneaeg sai veedetud suures spordihoones, nii 80 inimest koos. Nii et jah. Kahe päeva peale 7 tundi und.

Järgmised nädalad ei lähe kergemaks, kuna 6 päeva pärast on füüsika eksam, milleks ma ei ole üldse õppinud veel, ja loenguteks peaks ka valmistama, kuna hiljem ei jõua seda kõike korrata, ja ülejärgmine nädal on mul ultrahelikursus, m.t lisa 12 tundi nädalas + 5 testi +eksam, ja see nädan on mul veel aal, ja on vaja anatoomia referaati teha, ning lisaks on mul inglise keele kursuse kirja panek ja trenn ja piletite müük ja kodus pole midagi süüa ja pesu on vaja pesta.

Nii.

Dude. Ma ei tea, kuidas ma kõike jõuan. (Ja muidugi ma ei tee midagi kasulikku praegu, vaid kirjutan oma blogisse ^^)

Ja lõpuks - unustatud fotod :D

Grillimine...aprilli alguses...
Vikerkaar! Topelt vikerkaar!
Koristamine oli ka täitsa meeldib peale pannkooke...
Pannkookide küpsetamine
Füüsika loeng...alati intensiivelt külastatud
Mürgine gaas keemia katse ajal
Intensiivne piparkookide küpsetamine
Ja piparkookide voolimine...
Keemia õpimine...ah, oli lõbus

Salajane keelatud foto - anaatomia saal seespoolt. Pildistamine viib ülikoolist väljaviskamini, keegi tegi aga selle ikkagi. :D Nii et unikaalne võimalus seda näha.
Keskendunult Loopin Louie mängimas...- ajurakkud peavad ka puhkama.
Erm...ärge küsige.
Piparkoogide ja glöggi õhtu...veel enne jõule.

Yay! Singivõileib...aua

Tänase hommiku alustasin pidulikult singivõileiba söömisega. Tegelikult on iga kord valus, kui ma suu lahti teen, aga kuna eilne päev möödus õunapüree ja jäätisega ja kartulipüreega, tahan midagi tahket ka süüa.


Aga ok. Sai siis poolteist päeva Berliinis ära käidud, edukalt peaaegu rongile hiljaks jääda (ärge usaldage bahn.de-t...ütles vale bussigraafiku ning jäin s-bahnile hiljaks siis), kogu rongireisi füüsikat teha...Hunks saadab muideks tervisi kõigile ja ootab meile :D Oli omamoodi lahe ikkagi...suur voodi ja vann ja diivan ja kamin ^^ Järgmise hommiku tegin uuesti füüsikat, siis...eksisin Berliinis ära, otsides Eesti saatkonda, kuna bussijuht sõitis mu peatusest mööda, sest ma väidetavalt ei öelnud talle, kus ma maha soovin minna....Ma vajutasin ju nuppu!!!! Ja läksin ukse juurde! Aga njh, telefoni abiga leidsin siis selle armsa maja üles, konsulaarosakond...mis on keldris, veetsin 15 minutit ja siis olin juba jääkülmas hallis Berliinis oma "sooja" (Heidelbergi jaoks) riietusega. Grrr, kui kuradi külm oli seal. 5 kraadi ja tugev tuul, ja mul ei olnud ei korraliku mütsi ega kindaid...Lõpuks läksin kusagile poodi ja vahetasin kampsuni soojemaks. Nojh, siis leidsin Dussmani üles, seal läks elu paremaks ^^ Ostsin endale ühe raamatu (suuuuuure pingutusega. Lühiajaliselt tahtsin juba nii 5 raamatut osta), läksin välja, nägin vapianot...^^ Ja siis oli see pikk tee ainsasse kohta, mida ma tean, et seal on internett berliinis - starbucks, kohe brandenburgi tori vastas.Oleks lahe olnud, aga seal oli ka räigelt külm. Nojh, siis sai uuesti rongile, mis jäi ainult 10 minutit hiljaks, vaatamata streigile- teised rongid sõitsid 40- 60 minutit hiljem välja, ning uuesti 6 tundi istuda, see kord mitte ainult füüsikat vaid ka psühholoogia referaati teha. Muidugi jäin siis ka edukalt pool minutit viimasele bussile hiljaks, ning pidin taksoga koju sõitma. Ja siis kukkusin surmväsinult voodisse, valutava selja ja jalgade ja õladega.

Erinevalt berliinist sai siis uuesti süüa oma hommikusööki botaanilises aias pluusi väel :D Ning ma ei pea füüsika protokolli ümber tegema ^^ Juhuu^^
Niiing eile siis mu elu tipphetk, kaks tarkusehammast sain välja. See kestis koos tuimestuse järgi ootamisega ja peegli ees nägu puhastamisega maks. 15 minutit. Aga issand, kui närvis ma olin. Üks sõbranna tuli koos minuga kaasa õnneks julgestuseks ^^ Ja siis sa istud hambaarsti toolis...ja näed, et sinu ees on selline hiiglaslik tuimestuse süstal, skalpell ja mingi mettallist hiiglaslik kang vms. Ma sattusin suht paanikasse ja oigasin iga väikese valu peale :D Aga tuimestus oli kuidagi väga hull...Aua. Mingi kurgus läks tuimaks. Ja siis oli tegelikult lahe, kuna ta võttis skalpelli ja hakkas mu hammast välja lõikama, ja ma ei tundnud mitte midagi :D Ja siis õmbles, just nii nagu ma olin õpinud, see oli suht naljakas.

Päeva sai siis veedetus külma joomisega ja chillimisega...enne magama minekut hakkas see nii räigelt valutama, aga nüüd...noh, õmblused valutavad ja ei saa eriti suud lahti teha ega naeratada, sest siis tõmbab niite. Aga elan. :D järgmisel kolmapäeval siis uuesti -_-

Nii, kell on pool üks öösel ja ma lahendan füüsika ülesandeid. Muidugi, kui ma ei oleks kaheks tunniks lihtsalt magama jäänud päeval, oleks praegu alles pool 11. Ja tegelikult peaks homse bio tunni ettevalmistama, aga selle teen ma homme rongis vist. Või lihtsalt ütlen, et säh, loe ja tee märkmeid -_-

Ning ma pean veel korruse kööki koristama. Grrrr.

Vähemalt sain eile kell pool 11 magama mindud...ja v.a sõnum, mida üks kõhuviirusega sõbranna saatis kell pool 5 öösel, sai siis enam vähem välja magatud...mida läheb homme vaja, sest peale loengud on mul siis kohe füüsika praktika, mis lõpeb kell viis ja siis ma kohe jooksin rongi peale mannheimi ja peale seda on meil siis ühe wg-alustamispidu. Nojh.

Ning...eesti passi jaoks on vaja 40 x 50 fotot. Euroopa standart on aga 35 x 45. Mul on vaja nüüd mingi era-fotostuudiosse minna, kui ma tahan 40 x 5o fotot, kuna sakslastel ei ole aparaate, millega ebastandartseid fotosid välja trükida. Ma helistasin ka saatkonda, küsisin, kas see foto sobiks vbl. Blond hääl ei teadnud, "aga võtke kaasa, koha peal vaatame." Vastasin siis, et ma tulen üheks päevaks teisest saksamaa otsast passi teha, mul ei ole eriti aega fotodega koha peal mässada. Nad ikka veel ei teadnud. Grrr. 13 eurot aknast välja visatud lihtsalt.

Nojh. Veel tegin hamstrimoodi sisseoste hmist...kuni mu süütunne ajas mind rahakotist eemale füüsikat tegema. :D Sain peaaegu samasuguse mütsi, mida jaffi ajal solarises ära kaotasin.

Nojh, veel kaks loengut....reedel veedan siis päeva perearsti juures, kuna kaks päeva mis mulle sobiksid, 1 ja 4. aprill ei sobi talle. Nii et nüüd jään viimasest füüsika loengust ja esimesest bioloogia loengust ilma (11. aprill)

Muidu on siin kevad tulnud, ja kogu ülikoolilinnakus õitsevad kirsipuud ja nartsissid ja maikellukesed, mis on lihtsalt üks ilusamaid asju, mida ma olen elas näinud. Ja botaanikaaed on imeline, eriti see osa mis jääb söökla ja füüsika praktika hoone vahel. Meil on isegi palm seal. Täna sai siis Chez Pierre'i (ülikooli kohvik) kõrval tiigi ääres T-särgis päikese käes lebotanud ja tuli räige jäätee isu. Selline korralik jäätee suures klaasis jääga. :D

Nädalavahetus....lõpuks

Ma arvan, et ma ei ole juba ammu nii õnnelik olnud, et nädalavahetus on. Need füüsika loengud on ikka päris koormavad - ma olen kuidagi harjunud, et loengud algavad veerand 12 ja kestavad maksimaalselt poolteist tundi. Ning ega need anatoomia professorid eriti ei viitsinud kõik 90 minutit meile midagi jutustada, tavaliselt olid loengud siis ühe tunni pärast läbi.

Füüsika loengud algavad aga kell 9 - meil on isegi loengukell. Esimesega peab juba istuma oma kohal ja teisega algab loeng. Ja siis nad kestavad selles umbses keldris, kus haiseb ja ei ole üldse õhku, ja kui seal natuke on, siis see on nii kuiv, et mul hakkab sõrmedest ja ninast kohe verd jooksma, 3 tundi ühe väikse pausiga. Ning jah, tegemist on ikkagi füüsikaga ja mitte anatoomiaga, ja kuigi kogu selle aja jooksul oli meil kuskil 4 valemit, mida me Reischliga ei ole läbi võtnud, peab ikkagi kaasa mõtlema. Nii palju Drehimpulsi ja Magnetfeldstärke ja Magnetflussidichte kohta ma ka ei mäleta.

Ja siis peale seda oli mul...üks kord füüsika praktikum kella viieni, ja me pidime mingeid innere widerstände välja arvutama, ja see oli nii julm lihtsalt. Ma saan sellest nüüd aru, aga mingil hetkel pidi mingi 4 erinevat valemit peas võrdlema või nii. Ja veel üks päev olin jälle füüsikas ja tegin oma strahlenschutzi järeleksamit.

Ja nüüd ei ole mul eriti enam vabandusi, miks oma protokolli mitte kirjutada. Mul on juba kaks rida kirjas. :D

Füüsika praktikad toimuvad aga nii armsas majas. Väike kahekorruseline maja linnaku ääres, kus on palju väikseid klassiruume, põrand on kaetud vaibaga, seinad ja uksed on puidust, eriti uhked vetsud siniste seintega...Puidust mööbel, joogiautomaadid. Nii imelik, eriti peale anatoomia ja keemia laboreid, kus on kõik valge ja metallist ja klaasist ja kannad valget kitlit. XD

Aga issand, kui tüütud on katsed. Ma pidin 55 korda stromi mõõtma, peale seda kui olen liigutanud widerstandi nii, et spannung on muutunud. Grrr. Kamoon, isegi koolis saime seda nupuvajutusega teha.

Grillimine eile feilis, kuna oli vihm ja natuke külm...nii et oli pannkoogiõhtu, või pigem öö minu ühikas. Kasutasime ära kaks kilo jahu, pakk mune, 4 pakki piima ja kolm moosipurki, ning täna saime kööki väga kaua pestud, aga oli lõbus...eriti kui pliit üle kuumenes ja sinna natuke õli sattus ja see põlema hakkas...

Pannkoogiõhtu läks sujuvalt pokkeriõhtuks üle :D

Ah jaa, keemia eksamis sain siiski 37 40 st punktist. ^^ Samas läbi kukkusid meil tervelt 8 inimest 350st. Nii et LOL.

Veel oli tegelikult võimalus eile spontaanselt sõpradega Kölni sõita, aga kuidagi kommunikatsiooni feili tõttu, kus ma algselt arvasin, et mind ei kutsutud ja olin vastu, ja siis kui sain aru, et ma olen ka kutsutud, olid teistel juba teised plaanid, ja siis oli juba liiga hilja. Nii et istun siin, naudin päikest ja erm...füüsika protokolli. :D Nojh, ma pean ju ainult 10 graafikut millimeetripaberi peale joonistada...-_-

P.S Yay Fazer ja Tetley roheline tee!!!!!!!

Nii, mul on nüüd uhke printer laua peal, mis võtab nii umbes ühe neljandiku minu lauast...Ning ma unustasin paberi ja juhtme (märkasin juba kodus väikselt trükitud kirja, et usb kaablit pole komplektis) selle jaoks osta, nii et hetkel võin ainult kopeerida ruudulisele paberile :D On lahe, ta saab korraga mitu lehte skännida ...ja on isegi faks ka. Nii et jah, mul on faks. Telefoniühendust pole, aga faks on.

Ja siis täna sain veel õppida, kuidas kirurgilisi haavu õmmelda ja maosondi õigesti asetada (läbi nina). ja selle eest sain veel raamatukinkekaardi, sest mind filmiti ja hakkatakse analüüsima, kui õigesti nad õpetavad. Nukuga oli natuke lollakas seda maosondi harjutada, kuna nukuga pidi ka rääkima. Kuus korda järjest. Ma lõpus ikkagi feilisin, ja unustasin sondi teibiga kinnitada. Uups. Nojah. :D Valge kittel oli ka lahe, mitte selline odav, mida me anatoomias 15 euri eest kandsime, vaid päris arsti kittel :D.

Ja muidu on teemas füüsika...mis on meil ikka suht kerge. Ma just valmistasin ühe ülesande, mida me ühes reischli klausuris...9ndas või 10ndas lahendasime. Nii et hetkel ei olnud midagi uut minu jaoks...vbl ideaalse gaasi seadus, aga see on üks valem. Loodetavasti jätkub see kerge asi.

Tegin täna esimest korda elus pannkooke...tahtsin teha väga palju ning kutsuda väga palju ära toidetud :D Millalgi on meil plaanis teha disney õhtu... Peab ainult raamatukogust filme laenutama, jäätist ostma, muffineid küpsetama, kakaot keeta. Poisid ütlesid, et jajah, nad mängivad siis kõrvaltoas pokkerit või nii.

Ning jah, siin on ka soe...nii et plaanis on ka millalgi Neckari ääres grillida...probleem on ainult grilli olemasolus. XD

Peaks ikkagi varakult magama minema, täna jäin füüsika loengus magama, nii et ilalaik tekkis skripti peale. : / Need detailid, mida kedagi ei huvita. :D Minu voodi parandati ka ära, nii et ööd.

Veel üks tappev viirus sai nüüd loodetavasti üle elatud...Need kolm põletiku möödusid siis edukalt antibiootikumide abiga - (Arst küsis veel - On sul aega haige olla...Ei. Mida sa teed? Ma õpin meditsiini - ok, antibiootikumid) Nad olid ikka eriti räiged, aga aitasid. Nojh, kõik nagu möödus, algas lahe vaheajasport koos jooga ja pilatesega, mis olid mõlemad lebod, ja siis läksin konditsiooni-trenni. Ja siis kui pesema läksin, siis ei olnud sooja vett. Ja siis tagasi pidin ka avatud akna all jooksma, oma tuppa, sest mingi naaber ei saa prügila ja ühika koridori vahel eristada. Siis õhtul läksime veel välja (veel üks naljakas feil..vaadati mind, dimit, ja ei lastud klubisse sisse.)

Siis algas köha jälle...ja next thing I know, värisesin siis õnnetult voodis 40se (Mõõdan esimene kord - 38. Rahunen natuke maha...siis hakkan jälle värisema....siis 5 minuti pärast oli juba 38.7, veel 5 minuti pärast 39.4...) palavikuga ja jooksin (pigem roomasin) perioodiliselt vetsupotti kallistama. Ei läinud ka füüsika kohustusliku strahlenschutsbelehrungi, ehk siis ma pean nüüd järeleksami tegema millalgi järgmisel nädalal, aga see on mingi 15-30 slaidi...käib kah. Kõike oleme juba reischliga nagunii õppinud.

Nojh aga nüüd on dimi, kes siis need kaks ööd enastsalgavalt minu eest hoolitses, ise 40se palavikuga voodis ja ma üritan oma natuke taastatud jõududega tema eest hoolitseda. Ehk siis meil on siin lõbus, jagame värvilisi tablette ja nii.

Teistes uudistes...veel enne seda...vaatasin lõpuks ka Requiem for a Dreami ära. Ikka tõsiselt hea film. Isegi kui mulle ei meeldi tavaliselt sellised psühho-filmid, oli see ikka täiega hea. Ah jaa, ning shisha-baaris sai ka käidud. :D Sarjast anniness avastab maailma.

Redel on siis keemia töö ka veel, milleks ma ei ole nüüd nii palju õppida saanud...Aga ma olen ikkagi kõik praktikumisissestumistestid suhthästi ära teinud...ja niivõrd, kui ma kordamisküsimusi vaadanud olen, saan ma ikka loodetavasti oma 60% kätte : / Kirjutan ma ka seda kusagil ...zoologia loengusaalis, pidin google maps' kasutama :D

Ah jaa, ning mis on üks teema kogu füüsika õppeprogrammis heidelbergis, mida ma ei ole õppinud - statistika. Mille kohta pean ma referaati tegema? õige, statistika. Grrr.

Nii, keemia pratika on edukalt läbitud...kuigi osa asju pidin õppima nii pool tundi enne testi, oli miinimumpunktide arv mul 26.5 30st...

Nüüd on siis paar chillimise päeva möödas, kus käisime...aasia restoranis - ma olen nüüd sushi fänn, see oli lihtsalt nii hea seal :D ...siis kaks korda hommikusöögi brunchil, üks kors sünnipäeval ja teine kord...lihtsalt nii. Kallis, aga mõnus, kui hommikusöök lõpeb kell 15, ja siis hakkad aeglaselt elama. Tegin oma toas lõpuks putukatõrje ära, nii et nüüd tuulutan intensiivselt ja istun soojas pusas (ülikooli pusa ^^ ostsin lõpuks enda anatoomia-läbimise auhinna ära) ja õpin keemia eksamiks Ehituslärm segab rohkem kui külm ja hais kokku... Peale neid teste on vaja tegelikult ainult paar asja üle korrata, nii heterocyclen ja DNA basen ja selline värk.

Kuna isegi meditudengitel on see nädal tegelikult põhimõtteliselt vaba, on enamus nüüd koju sõitnud...Tahtsin ka, mul algas nädalavahetusel jälle koduigatsus peale.

Aga tegelikult see ei tasu ennast ära, sellest ma saan aru. Piletid maksavad, eriti kui nii lühiajaliselt osta, ikka nii 300 eurot ja oleksin saanud kodus maksimaalselt 9 päeva olla, miinus kaks päeva reisimist. ja nendest 5 päeva oleks jälle vist üksinda kodus olnud või nii. Ja ilm on siin ka parem - täna käisin pluusi ja avatud mantliga ja oli palav, kuigi mütsi ei olnud.

Ning pidanuks siis ikkagi POL'i, mata eelkursuse ja tänavakooli ülelaskma. POL ei ole nii mõttekas, arutame patsientide toimikuid...sellel on rohkem meelelahutuslik väärtus, aga mingi väärtus ikka on seal. Mata eelkursus on vist minu jaoks vägagi mõttekas, kuna tasemetestis ei suutnud isegi pq valemit meenutada XD Rääkimata picomeetrite muundamisest kuupmillimeetritesse. XD ja tänavakool - ma hakkan nüüd tänavalaste koolis järeleaitamistunde matas ja bios andma, seda oleks ka kuidagi kahju üle lasta.

Peaks ka oma jalgratta lukkuga mässama hakkata, kuna võti ei ole ikka veel leitud ja ilmad on soojad ja tahaks sellega ka sõita. XD

"Hei, ma tegin täna anatoomia kolme erineva põletikuga ära, ja kuidas sinu päev läks?"

XD

FUUUU!

Alguses kõhuvalu, siis palavik, ja nüüd peavalu, mis isegi peale 400 mg Ibuprofeni ei ole ära läinud. Tahaks elada ka millalgi...

EDIT:

Nohu.

Väsimus.

Kurguvalu.

Köha.

Kõrvavalu.

Nii, 80% anatoomiast on tehtud. Eksam kestis viis minutit. Kaks võimalust, kas see oli sellepärast, et jäi hiljaks 15 minutit ja ei viitsinud mind rohkem küsitleda, või ma särasin oma vastustega eriti kergetele küsimustele. Fossa pterygopalatina...ok, see ei ütle mitte midagi kellegile, aga see on üks pragu kolju kontide vahel nii umbes nina/silma taga. Viie auguga, kus siis liiguvad erinevates suundades närvid ja veresooned silma/ninna/suhu/tagasi ajju...siis ma pidin ühe närvi teekonda ajust kirjeldama, või täpsemalt öelda ühe närvi osa, mis hiljem sellest lahku lööb ning nii umbes läbi 10 erineva augu liigub. Siis kõri ja suu musklid, oma kahe erineva närviga kolmest erinevast kohast või nii. Ja oligi kõik. natuke tüütu isegi, tuubid kuu aega ja siis on 5 minutiga läbi. Tekkis kohe tahtmine öelda, et "Eiii, ma õppisin kogu kõrva ja silma ja kõik 12 närvi ja nina stuktuuri ja hääle tekkimise ja ja jaja..." :D

Peale muffini ja tee ülikooli kohvikus veetsin päeva erm...magades. Magasin isegi skype'i helistamise maha - sellise, mida on tavaliselt kuulda kõrvalühikatuppa. Kell kolm või neli hakkasin uuesti liikuma poodi ja keemilise puhatusse ja nõusid pesema, mida olin viimaste päevade jooksul jätnud. Ja nüüd siis linna, enne kui ma neuroanatoomiaga pihta hakkan :D

I love it when a plan comes together. It always does, but I have no idea how."

Eksam läheneb...ja läheneb...eile oli mul väike paanika, kuna prof tuli ja hakkas aju seletama ja jagas meie lehti laiali, kus on julmalt neuroanatoomiat, mida me tegelikult ei pidanud selleks eksamiks üldse õppima. Ehk siis ajus närvi alguspunktid. Mida võib võrrelda valge seinaga, kus sa pead mingeid juhuslikke punkte näitama.

Ja siis...ta hakkas küsima koljuauke....ka üks teema, mille kohtas ma mõtlesin, et jaaa, okei, õpin üks kord ära nii kõige tähtsamad. Tjah. Ta küsis kõiki kuradi imepisikesi kanalikeseid, mida ei ole isegi näha. Väga positiivne. Eile oli veel psühholoogia sissejuhatav seminar, ka feil minu poolt - oli paar huvitavat referaadi teemat, nt stressi neurobioloogia, lõdvestavad tehnikad, Burn-Out sündroom, rakuvõrgustikud depressiooni puhul, Freudi lapse arengu teooria. Ja, tore, et ma ühe nendest sain, eks ju. Lõpuks sain ma toitumishäired ja perekonnateraapia. Käib kah. Seminar on naljakas...ma valisin selle peamiselt sellepärast, et see nii ideaalselt aja poolest sobis. Ja kõik teemad olid minu jaoks sarnased. Minu seminar on siis psühhosomaatiliste haiguste kohta, ehk siis haigused, mida põhjustavad psüholoogilised probleemid. Stress - peavalu nt. Ja osad täiesti usuvad meil, et kõik haigused on põhjustatud aju poolt, teised on täiesti skeptilised ja isegi sissejuhatava seminari jooksul läks kisklemiseks. Nojh. Alguses pea ja kaela eksam, siis närvisüsteemi eksam, siis virtuaalse anatoomia eksam, siis 5 keemia testi ja keemia eksam, ja siis hakkan oma stipendiumi pikendamise ja psüholoogia referaadiga tegelema, ja siis füüsika. Kuidagi peaks see klappima.

Siis täna õpisin paanikas 9.30-st kuni kella kolmeni pausita, siis olin veel tund aega anatoomia saalis, vaatasin oma laiba silma ja aju modelle. Vähemalt meie laip ei haise, osad haisevad lihtsalt nii rõvedalt, et neid ei saanud kilekotist välja võtta. Sorri, et ma niimoodi räägin, aga see on nii :D

Peale seda olin suhteliselt k.o...Nii et alles nüüd hakkasin aeglaselt neid närvialguspunkte õppima. Loodetavasti jõuan siis selle kõik oma vaese ajju sisse tõmmata, k. a koljuaugud. Internet eriti ei aita sellele kaasa. Blaargh. Vähemalt olen hetkel naatuke rahunenud.

"Hei, lähme vanalinna raamatukokku (=humanitaarained) ja naerame neid välja, sest neil on vaheaeg." saab päeva parima idee auhinda.

Õppimine, õppimine jne...

Järgmisel reedel kell 9 on siis esimene eksam...hetkel olen ma tegelikult nii kõik ära õpinud üks kord, aga see ei tähenda, et ma seda oskan. On vaja tõsiselt korrata, ja seda ei meeldi mulle üldse teha :/ Ma üritan siis tavaliselt neti testidega ja cd-ga ja filmidega kõik üle korrata. Siis tuleb 11. veel üks eksam, mille jaoks on siis üks nädal aega, siis on 14. veel üks eksam, aga see on valikaine, nii tähtis see nüüd pole. Samas on ainus aine, kus hinne loeb. Ja peale seda hakkab kohe keemia praktika, kus igal päeval on mingi töö.

Peale seda lagab kohe keemia, ning täiesti lõpp, kui raske see siin on nüüd. Mu ees on 6 ülesannet esmaspäevaks, ning ma ei saa isegi aru, mis nendes küsitud on. Ma olen keemia kõik veebruari lõpuks lükkanud, nüüd aga ei ole enam kindel, kui võimalik see on.

Nojh, reedel on siin mingi eriti varajane karneval, nii et natuke lõbutsemist ikka on.

Ok, ma tulin täna just trennist, nii et olen eriti väsinud. Aga see on vähemalt hea väsimus. Ja nüüd magama/õppima...pean veel mõtlema.

Ah jaa, passi ei saa aukonsuli juures taotleda. Nii et yay, berliin. -_- Millalgi psüholoogia/ultraheli/füüsika/esmaabikursuse/isa külaskäigu vahepeal peab seal ära käima. Ehk siis 10-14 tundi rongiga ja 100 eurot läheb.

vere andmisest ja passist ja veel

Oli plaan lõpuks minna verd andma, kuna tuli aeg, kui ma ei ole nädal aega haige olnud ja loeng pidi ka eriti igav olema sellel päeval. Mulle soovitati veel, et võta pigem pass kaasa, äkki nad sattuvad segadusse id kaardist.

Fain, hakkasin passi otsima, ning ei leidnud. Ma ei tea, kus mu pass on. Võib-olla jätsin eestisse, võib olla on siin kusagil paberite vahel. Samas ma leidsin passi koopia ning mulle tuletas see julmalt meelde, et pass saab septembris läbi. Ehk siis, on vaja millalgi uut taotleda. Probleem on selles, et ma ei tule enne jõule arvatavasti Eestisse. Posti teel võib passi taotleda, et vana pass ei ole vanem kui 2 aastat, mul on ta 4 aastat vana.

Ehk siis ma pean passi taotlema kas Berliini või Pariisi saatkonnas. Pariis on isegi lähedam - 3 tundi rongiga Mannheimist ja 40 eurot odavam.

Teine probleem on, et nad enam ei saada passi postiga koju. Ehk siis ma pean teine kord ka Pariisi sõitma. Mulle meeldib küll Pariis, ning ma tahaks hea meelega sinna sõita, aga kamoooon. need 280 eurot võiks paremini ära kulutada.

Prantsuse saatkonna kodukal oli midagi kirjas aukonsulite kohta, saatsin meili Berliini saatkonda, et järgi küsida. (Palun, palun, palun et ma saaks aukonsuli juures taotleda...ta asub nimelt Ludwigsburgis, ehk siis tund aega rongiga ja 18 eurot). Aga nad ei ole mulle vastanud. Pfft. Esmaspäeval helistan ja küsin järgi.

Tegelikult mul ei ole passi hetkel nii väga vaja, reisida euroopa sees saan ID kaardiga, mis õnneks kehtib veel paar aastat, aga pass on ikkagi tore asi omada või nii...

Nojah, eile käisin siiski verd andmas. Peale pikka järjekorras seismist, kuna korraga tuli nii 7 meditsiinitudengit ("Hei, loeng on igav, lähme verd andma!") ja seal oli üks õde, kes kõigil mitte ainult dokumente kontrollis, trükis neid arvutisse, jagas ankeete välja, vaid ka mõõtis hemoglobiini veres ja vastas küsimustele.

Ma olin juba nii närvis siis, et mul hakkas peale sõrmest vereproovi võtmist täiega halb, ning ma toibusin siis apelsinimahla abiga (Tasuta kõik joogid piiramatus koguses veredoonoritele ^^) Aga tegelikult midagi hullu polnud, arst rääkis, et jah võib tekkida sinikas veeni ümber, pidin täitma mingi ankeeti (et ma ei ole käinud lõuna aasias viimase poole aasta jooksul ja ma ei ole saanud uusi tätoveeringuid 4 kuu jooksul jne), siis peale veel kord joogiautomaati kurja ärakasutamist sain siis oma vere-andmise-komplekti ja lihtsalt nii mugava tugitooli teleka ees ning 7 minuti pärast olin ma siis pool kilo kergem ja kuivem. Hakkas siis uuesti pea ringi käima, ehk siis tugitool pöörati ümber, et jalad olid üles veerand tunniks. Siis tagasi jookide ja saiakeste juurde :D

Nii et hea tegu sai tehtud ja kuidagi huvitavalt aega veetud heas seltskonnas :D Ning kui ma järgmine kord verd tulen andma, siis ma saan 4o eurot ja kinopileti.

Peale seda oli reede muidugi ajaraiskamine, olin ikkagi suht väsinud, vedelesin voodis ja magasin ja sõin ning -jõin oma 1oo euro vett (Vesi, mis maksab millegi pärast 20 eurot liiter, ning ma sain tasuta 6 pudelit), õhtul läksid kõik linna ja ega mul siis eriti valikut ka polnud. Aga läksin ka suhteliselt vara minema, kella kahese bussiga.

Ja nüüd peaks tõesti õppima, eksam on kahe nädala pärast (4. veebruar kell 10...või 11?)

Eile saatsin veel kirja, et küsida praktika kohta, minu eelistatud haiglas (neuroloogia, 300 m ühikast) ei ole enam suveks/sügiseks vabu kohti. Pffft. Ehk siis hetkel ootan vastust kirurgiast. Kolmas valik oleks siis lastehaigla ja neljas sisemeditsiin (öak - meditsiiniliselt huvitav, hoolduspraktika jaoks suhteliselt rõve ja raske). Mu veefilter peaks ka varsti tulema, need valged helbed hakkasin mulle juba närvidele käima, mis siin vees on. :D

Väänasin jälle oma jala välja. Kui palju võib. Vihkan neid idioote, kes katsid vanalinna munakividega. Nende peal kontsadel jooksmine ei lõppe kunagi hästi. Masendav on see, et jooksin viimase bussi peale, ning ei jõudnudki selle peale, ja siis pidin oma jalaga veel tund aega kõmpima koju. Mu jalg oli siis kenasti suur-sinine-soe.

Veel masendavam on see, et ma ei suuda määrata, mis selle asja nimi on, mis mul valutab. Gah.

Nii et vetsu minek nägi niimoodi välja - voodist välja rullida, tooli peale, tooliga sõita ukseni, sealt mööda koridori ühe jala peale hüpates vetsu, sama tagasi. Homme on prepareerimine...Yay.

Nojh, õnneks see ei ole nii hull, nagu esimesed kaks korda, ehk siis juba paisetust peaaegu ei ole, ja sinine see ka juba ei ole, ainult õrnalt punane/pruun.

Täna panin ennast ka psüholoogia seminarile kirja. Kas tõesti, midagi,mida me võime actually valida. Kuigi kõik teemad on tegelikult sarnased...patsiendiga suhtlemine ja whatever veel :D

Esimesed kaks valikut on psühhosomaatiliste haiguste kohta...tahaks teada, mis nad täpselt on. Mölaaine on psühholoogia mitte ainult koolis, vaid ka ülikoolis -_- Ei ole eriti mu lemmikaine, nagu näha.