Peab natuke harjuma ikkagi Heidelbergi atmosfääriga - see on väga lahe ja sobib minule ja ma armastan seda, aga kuidagi mõnikord vaatan seda küljest ja mõtlen - wtf :D
-Teel ülikoolist koju saab näha dialüüsi ja vaadata intensiivraviosakonna aknadest sisse, samuti vähemalt 4 jänest.
- Arstid täielikus op-riietuses ja jalgratta peal on täiesti normaalne nähtus
-Trennis on 80% doktorigraadiga.
-"Seminar" on suur ruum, jaotatud tahvlitega 7ks väiksemaks toaks, kus istuvad 5 tudengit ja tuutor ja ultrahelimasin - üks tudengitest lamab ja ülejäänud vaatvad, kuidas mõõta kusepõit/pankreast/neeru/maksa.
Ja see et mu ühikas asub maailma ühe ainulaadsema kiirituse-teraapia keskuse juures ja nii. Kuulen öösiti kiirabi-helikoptereid. Kõik on juba täiesti tavaline :D
Ülikooli linnaku "shoppamise tänava" suhteliselt ääres on olemas üks kohvik, mis ei ole ülikooli kohvik vaid nö "normaalne". (Väga kena koht, hämara valguse ja diivanitega) Läksime sinna eile, sest oli hilja ja tahtsime süüa :D
Nonii.
-Helistab kirurgia osakond ja tellib "oma tavalist" pizzat, toimetamise koht - traumapunkt
-Me võtame välja rakubioloogia ja biokeemia õpikuid ja hakkame neid võrdlema - aga me ei ole imelikud, sest kõrvallauas loeb üks tüüp ja rakubioloogia õpikut.
-Siis sisenevad kaks arsti, rohelistes op-riietuses ja valgetes kitlites, õhtusöögipaus...
Nii et jah. Mõnikord hakkab see kõik nii sürreaalsena tundma.
No comments:
Post a Comment