Ning veel üks sissekanne kolimisest! Peale eksamit ja 3 päeva praktikat ja kahe päevaga kõrge palavikuga, oligi aeg oma asjad kokku pakkida (Issand jumal, kui palju asju mul sinna väiksesse tuppa sisse mahtus), samal ajal Dimi 4 hiiglasliku kohvri ja 7 kotti üle ronides, keda siis ei olnud ja kelle asjad pidid koos minu omadega kolima.




Täitsa nostalgia hetk algas mul, kui tuba oli tühi ja enamvähem puhas...Oli sitt tuba ja sitt maja, aga ikkagi esimene aasta oma tudengielust sai seal viibitud ja palju üleelatud...Nojh.

Siis oli aeg selle paari abilisega üle tassida suve kõige kuumimal päeval ja närvilisi üleväsinud abilisi kookide ja jookidega maha rahustada...Eriti kui kõiki asju oli vaja mingi eriti suure ringiga tassida, kaasa arvatud mäest alla ja trepist üles ja üle muru ja kruusatee...




Viimased asjad viisin ma õhtul kell 9 üle. Kaasa arvatud Dimi kaktuse, kes sai endale siis ka nime Wilson. Kui te ei saa naljast aru, siis te ei ole seda filmi lihtsalt näinud.

Siis kulus...paar nädalat, kui ma veel oma palavikust taastumas ja 8 tundi päevas töötamas kõik aeglaselt välja pakkisin...ja siis Dimi tulekuga käisime ka Ikeas ja Saturnis ja amazon.de -s ja ostsime ...stuffi :D Nii et aeglaselt ilmus röster, küpsetusahi, mikrolaineahi...prügikast minu tuppa, kööki ja vannituppa...8 klaasi ja pudeliavaja :D

Nii et nüüd...kui ma koristada viitsiks, oleks kõik ilus XD

Nii, kuna varsti algab uus semester, siis ma mõtlesin lõpetuseks veel paar fotot siia üles laadida. Moblaga tehtud, nii et nad...peegeldavad hetke, aga kvaliteet on suhteliselt sitt.

Niiet...muidu elu koosnes 24/7 õppimisest...Enamasti teooriast paksudest raamatutest. Alguses oli rahulik, sai natuke luksuslikku õppimist teha


Aga samas ka hilja õhtuti rohkem askeetliku moodi õppimist...


Osad skeemid ajasid juba siis hulluks, ja hakkasid siis mõtlema "Ok, seda me küll ei pea teadma"



Samas mida lähemale jõudis eksam kätte, seda rohkem hakkasid aru saama, et "Erm. Kurat. Peame küll teadma." Siis algasid masendavalt pikkad väsitavad päevad raamatukogus.






Samas sai vahepeal ka alati midagi huvitavat teha...Biokeemas teh gelelektroforeesi DNA-ga, analüüsida dna kontsentratsiooni ja enzymide aktiivsust (=kõige tüütum arvutamine elu sees). Füsioloogias anda musklile elektrilisi shokke ja jälgida, kuidas see kokku tõmbub :D Histoloogias vaadata imelike kujusid mikroskoobis ja otsida mingit "Peenikest roosa joont, mis eraldub teistest peenikestest roosa joontest selles, et ta on natuke tumedam ja valgete punktidega. Kas keegi teab, mis proteiinid on nedes valgetes punktides?"










Ja siis oligi aeg eksamiks, ja värisevate kätedega anatoomia instituuti ees oma punkte hiljem kokku lugeda...

10 päeva veel on vaja haiglasse minna ja seal prügi välja viia ja nii edasi. 80 tundi. Hmm.

Kuidagi on see praktika lihtsalt... minu harjumuste vastu... Sorri, aga olen tõesti harjunud sellega, et igal pool kehtib see idee - Sa alustad võibolla kergete ülesannetega, siis nähakse, et sa oled tubli, sulle õpetatakse midagi uut ja ni edasi. Siin on see lihtsalt vastupidi. Alguses pead sa prügi välja viima ja süüa jagama ja veerõhku mõõtma ja veresuhkrut mõõtma ja aidata inimestel vetsu minna ja neid pesema. Kui sa teed seda kõike hästi, iseseisvalt - enne kui sulle on öeldud, et seda teha on vaja, siis...sa võid seda lihtsalt edasi teha. Sest sa teed seda ju hästi. Ja sa jooksed oma jalad ära lihtsalt, sest seda on päris palju. Ja keegi ei mõtle, et "Wow, ta viib prügi nii hästi välja, ma õpetan talle nüüd, kuidas haavu siduda"

Kui sa aga...ei mõõda nt veresuhkrut. Istud kontoris, chillid...siis sa ei väsi ära, sa näed, kui õed lähevad midagi huvitavat tegema, või nad ise ütlevad sulle, et "Tule kaasa, ma näitan sulle midagi". Suva nendest diabeetikutest. Samas, mu südametunnistus ei luba lihtsalt niimoodi teha, ja sellest väsin ma veel rohkem ära.

Nojh. Ja muidu ma otsustasin, et see ei ole seda väärt, iga õe taga joosta ja paluda, et kas ma võin midagi näha või teha. Millalgi õpin ma seda nagunii..ja see vaev ei tasu ennast ära.

Nojh. Lahedaid asju näeb küll ja mu eelmise praktikaga ei anna võrreldagi. Aga jh. Vähemalt ei olnud ma siis nii väsinud. Ma tulen enamasti kell 10 õhtul koju, olen liiga väsinud, et magama minna, chillin paar tundi netis või filmidega...lähen magama, ärkan ikka veel väsinuna üles, ei suuda ennast kokku võtta, et midagi teha...ja lähen poole kaheks uuesti tööle. -.-

Aga ok, veel 10 päeva, 12 päeva nagunii ei tohiks keegi järjest töötada, peale kahte vaba päeva on kõik parem ja 7 päeva pärast võin juba laibast hakkliha hakkata tegema ja Dimi tuleb ka siis tagasi ja siis on juba see peaaegu läbi ja hakkab juba ülikool. Nii. Lähen nüüd tööle.