10 päeva veel on vaja haiglasse minna ja seal prügi välja viia ja nii edasi. 80 tundi. Hmm.

Kuidagi on see praktika lihtsalt... minu harjumuste vastu... Sorri, aga olen tõesti harjunud sellega, et igal pool kehtib see idee - Sa alustad võibolla kergete ülesannetega, siis nähakse, et sa oled tubli, sulle õpetatakse midagi uut ja ni edasi. Siin on see lihtsalt vastupidi. Alguses pead sa prügi välja viima ja süüa jagama ja veerõhku mõõtma ja veresuhkrut mõõtma ja aidata inimestel vetsu minna ja neid pesema. Kui sa teed seda kõike hästi, iseseisvalt - enne kui sulle on öeldud, et seda teha on vaja, siis...sa võid seda lihtsalt edasi teha. Sest sa teed seda ju hästi. Ja sa jooksed oma jalad ära lihtsalt, sest seda on päris palju. Ja keegi ei mõtle, et "Wow, ta viib prügi nii hästi välja, ma õpetan talle nüüd, kuidas haavu siduda"

Kui sa aga...ei mõõda nt veresuhkrut. Istud kontoris, chillid...siis sa ei väsi ära, sa näed, kui õed lähevad midagi huvitavat tegema, või nad ise ütlevad sulle, et "Tule kaasa, ma näitan sulle midagi". Suva nendest diabeetikutest. Samas, mu südametunnistus ei luba lihtsalt niimoodi teha, ja sellest väsin ma veel rohkem ära.

Nojh. Ja muidu ma otsustasin, et see ei ole seda väärt, iga õe taga joosta ja paluda, et kas ma võin midagi näha või teha. Millalgi õpin ma seda nagunii..ja see vaev ei tasu ennast ära.

Nojh. Lahedaid asju näeb küll ja mu eelmise praktikaga ei anna võrreldagi. Aga jh. Vähemalt ei olnud ma siis nii väsinud. Ma tulen enamasti kell 10 õhtul koju, olen liiga väsinud, et magama minna, chillin paar tundi netis või filmidega...lähen magama, ärkan ikka veel väsinuna üles, ei suuda ennast kokku võtta, et midagi teha...ja lähen poole kaheks uuesti tööle. -.-

Aga ok, veel 10 päeva, 12 päeva nagunii ei tohiks keegi järjest töötada, peale kahte vaba päeva on kõik parem ja 7 päeva pärast võin juba laibast hakkliha hakkata tegema ja Dimi tuleb ka siis tagasi ja siis on juba see peaaegu läbi ja hakkab juba ülikool. Nii. Lähen nüüd tööle.