Ma ikkagi otsustasin sõita Aachenisse - peale kahte päeva und nädalavahetusel ja ühte päeva mitte midagi mõttekat tegemist leidsin endas ikkagi energie sõita, sain veel viimase auto koha endale :D 

Hetkel plaanin homset ja ülehomset anatoomia tutooriumi - plaan on rääkida läbi paar tähtsamat haigust, millel on samas otsene seos anatoomiaga. Võtsin raamatukogust nii 10 raamatut ja teen aeglaselt tunni plaani. Võiks kiiremini minna, muidugi, aga see on nii huvitav lihtsalt. Nüüd ei suuda järgmist ja ülejärgmist aastat oodata, kui see kõik algab. Ja lõpeb see kuradi biokeemia.

Mul on tekkinud juba valemite allergia. Nüüd ma siis tean kuidas ma jõulud veedan - rasvade, suhkrute ja proteeinidega, kahjuks mitte ainult praktiliselt (söömas), vaid pigem teoreetiliselt :( Issand jumal, kui tore, et ma biokeemiat ei õppi.
Täna ka protokolli arutamisel professoriga. 
- Noh, mis põhjustab seda?
 -Luminol?
 -Ei
-Hämoglobiin?
-Ei
-Häm?
-Ei
-Globiin?
 -Ei
-Fe(II)?
-Ei
-Fe...(III)?
 -Ei
 -Vesi??
-Ei
-Peroxid?
-Ei (läheb närvi)
 -Ensüümid?
-Ei
 *mõtlen, mis järgi on veel jäänud...*
Hapnik?
Jaaaa!
 Ja nii igale küsimusele!

 Ja loengutes on iga kord 90 minutit täis seda:

Peale 50 minutit on juba Y U NO STOP???? Füsioloogia eriti parem pole, aga seal vähemalt ei ole keemilisi valemeid.

Nojh, see näeb mõnikord lahe välja seda peab tunnistama. Kui ma viitsin, tuleb millalgi värviline foto. Praktika katsed olid suhteliselt lahedad, v.a see, et ma vaatamata sellele, et ma olen hullus nohikute rühmas (anatoomia tuutorite rühmas, meie jaoks tehakse eraldi tunniplaani, et me oma tunde anda saaksime). Ma olin lihtsalt kõige ebaintekellektuaalsema inimesega paaris oma elus.

 Okei, sa ei oska saksa keelt peale aastat saksamaal. Võib olla. Okei, sa ei lugenud biokeemia skripti läbi...võiiiib ka olla. Ma saan ka sellest aru, et sa ei trükinud oma skripti välja.

 Aga siis sa ei saa veel mitte millestki aru, mida me teeme, ja samas me oleme seda ju kõike ka eelmisel aastal teinud. Siis sa ei saa veel teooriast aru. Siis sa ei saa seletustest aru. Siis sa vaidled selle üle, millest sa aru ei saa. Minuga. Ja siis professoriga.
Ja siis sa ütled professorile näkku - Ma ei usu teid, et neerud rauda läbi ei lase.
 Issand jumal, sa ei õpi teoloogiat ju. Ja siis sa ei oska matemaatikat ka, ja hakkad minuga vaidlema, et mikrogrammi saab grammidega korrutada, me saame siis mikrogramme uuesti. Ta ei uskunud mind, et seda ei saa ja pusis pool tundi selle kallal, enne kui tunnistas, et "Hmm, sul oli ikka õigus." Ja protsente polnud ta mingi oma elus mitte kunagi arvutanud. jajah, TORE.

 Nojh. Ma broneerisin endale eluks ajaks nüüd kõige targema tüübi meie rühmas. (eelmisel korral sai üks enne mind teda kätte XD) HAA!

 Aeglaselt on siin jõulud ja glöggi...Nojh, nüüd peaks aeglaselt ikkagi edasi oma tunni planeerimise tagasi pöörduma.

Nojh, ma siis kirjutan siia uuesti.

Ülikool on täiega hoos ja olen ma ei tea kui palju õppimisest taga, ja anatoomia tuutori töö võtab ikka ka jumala palju aega enda alla - palju rohkem kui need 6 tundi nädalas, mida makstakse. 1 tund otsisin käsitööpoodidest asju, mida saaks soolikateks ja oganiteks võtta, 1 tund oli kohtumine professoriga, 2 tundi on mul tuutorium. St et oma presentatsiooni pean ma kahe tunniga valmis tegema, mida ei juhtu. Veel palus üks, kes kukkus eksamis läbi, et ma räägiks temaga kõik tähtsamad teemad läbi, aga ta ei ole veel mulle vastanud. Nojh. Kui ta ise ei taha, siis pole mul seda ka vaja.
Samas tuli juba üks värske esmakursuslane ja tahtis teada, kuidas tuutoriks saada, sest tema arvates on see nii lahe töö. :D Armas. Ja naiivne.

 Biokeemia seminar oli juba nagunii jumala piinlik, kuna mul polnud üldse aimu enam, millest seal jutt käib. See-eest rokkisin histoloogia kursust. Oh yeah.

 Une ja aja puudusest ei sõida ma nüüd mittekuhugi. Kahju muidugi aga millalgi on ülikool ja uni lihtsalt tähtsam.

 Ma olen muidu roheliseks läinud ja teen siin prügi eraldamist. Sakslastun aeglaselt vist.

Mu aken pole ikka veel parandatud, see eest saime ühe riiuli kööki. Kahe asemel. Õpin nüüd aeglaselt köögis, et saada ikkagi oma päevavalguse doos kätte, muidu olen keldrilaps oma pimedas toas.

 Oma avalduse kanadasse on mul ainult probleemid, sakslased ja kanadalased ei suuda otsustada, kes mida teeb minu avaldusega ja tähtaeg tuleb ikka lähedamale, ja see oleks ikka hiiglaslik FEIL, kui ma nüüd sinna ei saaks, kuigi teoroeetiliselt koht on olemas. Siis on nagu öhm ma...oleksin...kodus ja öhm...jah.