Ok, ma olen selle asjanduse siin suht unarusse jätnud. Nüüd aga on aeg kirjutada. Nii paar korda aastas ikka võib. Aeg lendas nii kiiresti, et ei teagi enam mis selle aasta jooksul kõik juba juhtunud on.

Üld-Farmakoloogia: üleelatud. Sain ühe eksamis. YAY! see pidi ikka haamer-aine olema meil ja ma sain nii kena hinde.
Siis. Sissejuhatus biomeetriasse. OMG! 3 päeva, 1 h õppimist... ma usun see "eksam" oli küll 8nda klassi tasemel.
Tervishoiuökonoomika, tervise edendamine, tervishoiukorraldus ja spordimeditsiin. See oli suht lahe. Sai... natuke majandust õppida, natuke politiilist teooriat (ehk siis kõike seda, millest mul ei olnud üldse aimu varem), natuke arutada, et mis asi on siis tervis. Kohal ei pidanud käima, tegime ühe referaadi ja eksami ettevalmistamine oli kahe eelmise aasta eksami läbiarutamine ja.. kaks ühte oli jällegi olemas. Käisime veel ühel keskaegsel jõuluturul, mis langes samuti esimese lumise päevaga kokku.
Kahjuks jäi peale seda üks sõbranna väga tõsiselt haigeks, nii et see aeg ei olnud nii ilus, vaid sai väga palju haiglas käidud, kuna kohati kartsime väga tema elu pärast.
Oli ka lõpuball, kus ma sain siis jälle väga tähtis olla ja inimesi kamandada -  sain isegi ametitelefoni! Peale seda läksime öösel uuesti sõbranna juurde haiglasse (intensiivraviosakonnas on nagunii ükskõik millal sa tuled). Ma usun et kirjutasime teda ja ennast sellega suht kindlalt haigla ajalukku! Kell 4 öösel 3 inimest õhturiietuses kedagi külastamas.
Nojh, ta sai enne jõule veel ikkagi edukalt koju.
Eestis.... oli kuidagi masendav olla... nii et ma ei ole kindel et ma järgmisel aastal üldse koju sõidan. Samas olin ma siis väga rõõmus siin tagasi olla, oma soojas Heidelbergis!
Ma hakkasin siis ka endale doktoriteemat otsima natuke intensiivsemalt.
Ma kirjutasin meile: radioloogiasse, kiiritusteraapiase, anestesioloogiase (kahte töörühma) ja onkoloogiasse. Päris mitu meili, nendele kas ei vastatud, või siis öeldi, et hetkel ei ole ühtegi teemat pakkuda, või siis: üks professor ei ilmunud kohtumisele kohale! See on ikka ülbe, ma saan aru, et tal on asju teha, aga ma ootasin teda 3 tundi (aeg oli kokkulepitud), ja peale seda ei tulnud ühtegi vabandust ega midagi.

Siis vastati mulle aga spordimeditsiinist - nad töötavad nagunii koos anestesioloogidega koos, ja tegelikult see ei ole spordimeditsiin vaid rakufüsioloogia. Professor oli täitsa kena ja mõnus, sain temega väga hästi kõike arutada, nii et alustan sepembris! Alguses läbin loomakatsekursuse ja siis hakkan siis oma rotte tapma. (OkOk, see kõlab julmalt. ma ei hakka neid kohe tapma). Ma uurin, kuidas üks teatud proteiin, mida inimkeha toodab hapnikupuudusel, (hypoxy induced factor) ja mille peafunktsioon on tegelikult punaste vererakkude tootmise toetamine mõjub kopsudele, nimelt vedeliku absobeerimisele ja kopsuödeemi ennetamisele. See on esiteks nn grundlagenforschung, ehk siis selle kohta pole midagi veel eriti teada. Samuti on see tähtis kõrgusödeemi tekkimisel (üks peamine mäkkeronijate surmapõhjus), ja muidu kõikidel kopsuhaigustel (trauma, põletik), ja ka südamehaiguste juures. Hetkel olen end ainult ametlikult registreerinud, sain endale EndNote'i (tasuta ülikoolist.... ja see on iga nohiku unistus, see programm) ja olen esimesest teadusartiklist 4 lk läbi lugenud. (nii kerge pole neid lugeda, eriti näed siis lauseid nagu "ja siis me kasutasime DMEM ja IMBX'i ja tegime mingisuguse statistilise analüüsi...ja sa oled nagu 0.o)

Nojah, muidu algas uus aasta immunoloogiaga (või pigem sissejuhatusega, see tuleb koos biomeetriaga veel ülejärgmisel aastal või nii), kus pidi ainult... kohal käima. Eksamit ei olnud ja praktika oli ka mõeldud idiooditele. "Võtke kolmandast reast kõike vasakpoolsem pudel, kus on roosa kleeps peal. Saite aru? Kolmas rida, vasakpoolsem pudel, roosa kleeps. Tubliiiii." Oli lõbus. :D

Samas oli peale seda üleminek mikrobioloogiasse, mis oli minu meelest väga raske aine, ka suur shokk, kuna äkitselt pidi mõtlema! Meil oli ka mingi tähtis tüüp saksa armeest dotsendina, kes millegipärast kõikidele meeldis. Minu meelest oli ta aga ainult väga arrogantne ja kuidagi... nii tüüpiline armee-mees, ja ma olen üldse sõjaväe vastu, nii et ma ei tea. See oli raske aine, kus võis ennast hulluks tuupida. Mida ma ei teinud. Sain kahe eksamil. Nii et käib kah :D Eksam oli arvutite peal, ja iga arvuti ümber seisis suur must kast, et me ikka naabri pealt maha ei vaadaks.

Ja kõike esimene küsimus - oli pilt mingist löövest vanema naise näol ja pidi kirjutama kõike sobivama diagnoosi (vaba tekst). ja see lööve sügeles. Aga see nägi küll herpese (või pigem ühe selle raskema variandi) moodi välja. Aga herpes ei sügele, vaid valutab. ja parandada ei saa neid arvuti küsimusi.

Nii et see oli: "herpes... või mitte herpes... siis mis see on? see on vist ikka herpes? või mitte? herpes? mitte herpes? OMG, ma olen juba 5 minutit mõelnud mis see on ja mul on veel 75 küsimust vaja ühe tunniga vastata... omg omg omg herpes mitte herpes YOLO herpes!" ja siis see oligi herpes. FTW!

Siis pidi mingi malaaria erinevaid sorte mikroskoobi all ära tundma. mida ma ei õppinud üldse, kuna kamoon... millal mul seda veel vaja läheb. ja kuni siiani olid nad ainult seda kõike levinumat sorti - Plasmodium falciparum küsinud. Nii et ma vastasin, et see on see. Aga ikka ei olnud. XD Nojh.

Ja siis siis siis oligi aeg Barcelonasse lennata! Ma olin nii õnnelik, et ma saan lõpuks soojale maale, internett ütles, et 16 kraadi, nii et võtsin ainult ühe selle nahktagi kaasa. Noh, tüng oli. 9 kraadi, külm tuul, kütust majas ei olnud. nii et oli küüülm. Mu jalg hakkas teisel päeval valutama. Mu rahakott varastati. Samas - sai Barcelonas käidud. Oli seda kõike väärt! Eriti see toit seal. niiiii hea. Peaks ainult veel kord tagasi tulema ja võibolla muuseumites ka ära käima. Ma ei raatsinud sinna Dimit sisse tassima, ta hakkas juba pargis protesteerima. :D

Tagasi tulime siis viimase semestribloki juurde - Patoloogia. Mis on ka ettearvamatult väga lebo. Loeng, natuke mikroskoopidesse vaatamist (luksustoolides), siis neuropatoloogia ja siis üks kord nädalas ka lahedate laibaorganite vaatamist. Näiteks värsket aju käes hoida ja... aortarebendit katsuda. Ülilahe. Või 4 kilo rasket munasarja lahti lõigata. (sealt tuli limane vedenelik välja, kui teada tahate). Millal sa ikka näed midagi sellist.

Mu jalg valutas aga ikka veel. Nii et käisin ka arsti juures, ta ütles et see on liiga palju käimisest, andis kargud ja ibuprofeeni.

Ning täna sain ka õpifilmides osaleda. Nii et varsti saan Oscari! :D

Ning mind ootab varsti kirurgia ja praktikad :D Ja nüüd peaks ikkagi tagasi patoloogia ja põletiku juurde pöörduda. Tahaks ikkagi ühte patoloogias! :D