Kuradi tuhk. Tuleb teine pilv nuüd. Ma ilmselgelt kas a) ei saa minna sisseastumiskatsetele oma unistuste ülikooli Heidelbergi või
b) sõidan sinna 3 päeva ja kukkun siis läbi, sest olen liiga väsinud, et keskenduda.

JEEEE.

Anninessi seiklused postkontoris

Pidin saatma avalduse Saksamaale, ning seal oli ka kirjas, et juhul kui ma tahan olla teavitatud sellest, kas nad said avalduse kätte. (jaaa, tahan küll), siis ma pean panema sinna frankeeritud (ette makstud postkaardi).

Noh, mõeldud, tehtud. Sõitsin Õismäe postkontorisse. Ma vist ei ole seal eriti kaua käinud, sest tuli välja, et see on suletud alates novembrist. Noh, uups. See asub nüüd Rocca al Mares, mitte et see poleks alguses kohe mogavam olnud sinna sõita. Selle peab veel selles hiiglaskilus Prismas üles leidma.

Ostan ümbriku, leian ka selle ametliku postkaardi. Hakkan uurima ettemakse kohta. Tuli välja, et vaatamata sellele, et EL on standardiseerinud kuradi hernepurkide märgistusi, ei ole ühtset postmarkide süsteemi. No okei, saan aru. Peab ostma "mingisuguseid kuponge" postkontori töötajate sõnul, aga neil neid küll ei ole, aga nad helistavad keskpostkontorisse ja küsivad järgi. Jap, keskpostkontoris on neid küll olemas.

Nii et sõitsin kesklinna. Keskpostkontoris oli 20 vanamutikest minu ees. Peale pikka ootamist tuleb minu kord, ning küsin järgi. Jah, lõpuks, neil on olemas kupongid. Õnnelikult küsin, et siis palun mulle nii palju kuponge, kui on vaja, et Saksamaalt saadetaks mulle postkaart tagasi.

Blond teenindaja paksu roosa huuleläige kihiga vaatab mulle otsa, nagu ma oleks just palunud tal lahendada kvantmehaaniline tehe või midagi. "Kust meie peame teadma, kui palju teil neid kuponge vaja on, et Saksamaalt Eestisse kirja saada? Ise peate teadma seda, kui teil vaja on."

*facepalm*. Tore, kes meist postkontoris töötab? Ostsin 2 kupongi, ehk siis 40 krooni eest...ma tõesti ei tea, kas maksab kirja saatmine 2 eurot Saksamaal või mitte...kui on kallim, siis sai just 40 krooni+10 krooni ametliku postkaardi ees anast välja visatud.

Nojah siis.

Kool on läbi ning ma olen niiiiiiiii õnnelik. Ma ei pea enam elu sees istuma muusika tunnis ja õppima pähe mõttetuid muusikateoseid, mida ma nagunii ei suuda eristada, ma ei pea enam õppima pähe 100 lk kunstiteoste nimesid, mis nagunii näevad kõik jumala sarnased välja ega püsti seisma tunni alguses ja niiiiii edasi. Jah, ma olen küll õnnelik.

Muidugi on kahju, et nüüd ei hakka nende ainsate inimestega, kes saavad meie A-Klassi koolisüsteemist aru,nii palju kohtuma...Tänu sellele värdjale koolisüsteemile kuulub ju 2 tundi aega põhimõttete seletamiseks, enne kui keegi aru saab, mis nüüd täpselt matemaatika või saksa keele või ühe nendest ajaloo all mõeldud on. :D

Kuni siiani, ehk siis 25% kirjalikest eksamitest on möödunud suhteliselt hästi. Ma usun, et see on ikkagi Hümmrichi teene, et see eksam ei tundunudki üldse nagu eksam...Ma ütleks, et suvaline füüsika töö 11. klassis oli palju närvisöövam kui see saksa eksam. Tähistasin siis trenniga, kuhu sai kogu selle üleliigse adrenaalini välja valada...ning enne trenni, kuna ma ei viitsinud bussiga minna, vaid sain autoga - mis tähendas, et ma jõudsin poolteist tundi varem, vaatasin seda vanaaegset seebikat ETV's, ning aeglaselt sõitsin rataga, või vähemalt tegin nägu, et sõitsin.

Ning nüüd...4 päeva matemaatikat. JEEE!