Jälle mina

Nüüd tuli lõpuks aeg, kui ma tunnen ennast tõelise meditsiini tudengina - lõpuks! Kirurgia! (<3 br="">
Kogu patoloogia ajal sain edukalt kargude (erkkollased siniste osadega ja punaste helkuritega... et ikka kõik märgaksid kui invaliid ma olen) pealt hüppata, siis tehti jalast pilti, ei leidnud midagi... ja nüüd  sain erilised asjandused mida kingade sisse panna - sellised padjakesed, mis jalga üleval hoiavad. Ja siis 6 nädalat mitte mingit sporti ja pean ütlema, et see oli paras piin minu jaoks.

Samas algas kirurgia - kohe haavade õmblemise, rinnaku- drenaazhide ja näitlejatele seletamisega, et neil on maovähk.

Ja siis lõpuks esimene praktika Karlsruhes, kus sai valges kitlis ja nimesildiga kõndida ja tähtis välja näha... ja üldse näha, mida arstid kogu päev nii teevad. Sain paar protokolli kirjutada ja kaks korda sain õmmelda ja paar korda OP's assisteerida ja üks kord arstivisiiti dokumentatsiooni ise kirjutada! Ja väga palju verd võtta ja veenikateetreid sisse toppida nii palju, et nüüd oskan seda isegi enam-vähem hästi teha.

ja natuke karlsruhes chillida, aga kui kell 7 peab tööl olema ja esimesi nõelu inimeste sisse toppida ja seda nii kella 4-5ni... siis eriti palju vaba aega ei olnud. Ja õhtul oli suht k.o tunne, kuna oled kogu aeg püsti jalgadel. Mu vereringele see eriti ei meeldinud ka. : / Millest on kahju, mulle väga meeldib kirurgia, aga see on puht füüsiliselt jumala raske. Nii et... peab veel proovima ja mõtlema. 

Siis läks edasi ülikooliga - ortopeedia, kus me õppisime kuidas käsi ja jalgu väänata, et aru saada, mis seal täpselt valutab.... traumatoloogia, kus me õppisime konte naeltega remontida... Südamekirurgia oli igav. Üks kord kuulasime ühte stenoosi. Lungekirurgias... saime ikka väga segaduses patsienditega suhelda - oli päris naljakas peale seda erinevaid versioone võrrelda.

Plastilises kirurgias sai raskete põletuste keskust külastada... ja ühte mõõga-traumat näha. (selliseid on veel olemas 0.o...) Oli mingi perekonnatüli. :D

Ja nüüd on üldkirurgia aeg, kus on väga palju naljakaid OP-si, kus soolestikuga tehakse issand-jumal-mida ehk õmmeldakse mingeid suvalisi organid kokku :D Aga on lahe ja aeglaselt tekkib tunne, et midagi ma ikkagi tean.

Ning järgmisel nädalal läheb uuesti praktikale - neuroloogia! Olen täitsa põnevil, mis see osakond ennast kujutab ja see linn (see on kusagil weimari ja jena ja erfurti vahepeal, ehk siis täitsa kaugel Heidelbergist)

Ja nüüd... lähen ma magama vms. Sest alates eelmisest nädalast võin ma lõpuks sporti teha! Ja seda kasutan ma nüüd ära ja olen täitsa katki peale tänast trenni: "fit for fun". Yeah, fun. right. more like PAIN.

Ok, ma olen selle asjanduse siin suht unarusse jätnud. Nüüd aga on aeg kirjutada. Nii paar korda aastas ikka võib. Aeg lendas nii kiiresti, et ei teagi enam mis selle aasta jooksul kõik juba juhtunud on.

Üld-Farmakoloogia: üleelatud. Sain ühe eksamis. YAY! see pidi ikka haamer-aine olema meil ja ma sain nii kena hinde.
Siis. Sissejuhatus biomeetriasse. OMG! 3 päeva, 1 h õppimist... ma usun see "eksam" oli küll 8nda klassi tasemel.
Tervishoiuökonoomika, tervise edendamine, tervishoiukorraldus ja spordimeditsiin. See oli suht lahe. Sai... natuke majandust õppida, natuke politiilist teooriat (ehk siis kõike seda, millest mul ei olnud üldse aimu varem), natuke arutada, et mis asi on siis tervis. Kohal ei pidanud käima, tegime ühe referaadi ja eksami ettevalmistamine oli kahe eelmise aasta eksami läbiarutamine ja.. kaks ühte oli jällegi olemas. Käisime veel ühel keskaegsel jõuluturul, mis langes samuti esimese lumise päevaga kokku.
Kahjuks jäi peale seda üks sõbranna väga tõsiselt haigeks, nii et see aeg ei olnud nii ilus, vaid sai väga palju haiglas käidud, kuna kohati kartsime väga tema elu pärast.
Oli ka lõpuball, kus ma sain siis jälle väga tähtis olla ja inimesi kamandada -  sain isegi ametitelefoni! Peale seda läksime öösel uuesti sõbranna juurde haiglasse (intensiivraviosakonnas on nagunii ükskõik millal sa tuled). Ma usun et kirjutasime teda ja ennast sellega suht kindlalt haigla ajalukku! Kell 4 öösel 3 inimest õhturiietuses kedagi külastamas.
Nojh, ta sai enne jõule veel ikkagi edukalt koju.
Eestis.... oli kuidagi masendav olla... nii et ma ei ole kindel et ma järgmisel aastal üldse koju sõidan. Samas olin ma siis väga rõõmus siin tagasi olla, oma soojas Heidelbergis!
Ma hakkasin siis ka endale doktoriteemat otsima natuke intensiivsemalt.
Ma kirjutasin meile: radioloogiasse, kiiritusteraapiase, anestesioloogiase (kahte töörühma) ja onkoloogiasse. Päris mitu meili, nendele kas ei vastatud, või siis öeldi, et hetkel ei ole ühtegi teemat pakkuda, või siis: üks professor ei ilmunud kohtumisele kohale! See on ikka ülbe, ma saan aru, et tal on asju teha, aga ma ootasin teda 3 tundi (aeg oli kokkulepitud), ja peale seda ei tulnud ühtegi vabandust ega midagi.

Siis vastati mulle aga spordimeditsiinist - nad töötavad nagunii koos anestesioloogidega koos, ja tegelikult see ei ole spordimeditsiin vaid rakufüsioloogia. Professor oli täitsa kena ja mõnus, sain temega väga hästi kõike arutada, nii et alustan sepembris! Alguses läbin loomakatsekursuse ja siis hakkan siis oma rotte tapma. (OkOk, see kõlab julmalt. ma ei hakka neid kohe tapma). Ma uurin, kuidas üks teatud proteiin, mida inimkeha toodab hapnikupuudusel, (hypoxy induced factor) ja mille peafunktsioon on tegelikult punaste vererakkude tootmise toetamine mõjub kopsudele, nimelt vedeliku absobeerimisele ja kopsuödeemi ennetamisele. See on esiteks nn grundlagenforschung, ehk siis selle kohta pole midagi veel eriti teada. Samuti on see tähtis kõrgusödeemi tekkimisel (üks peamine mäkkeronijate surmapõhjus), ja muidu kõikidel kopsuhaigustel (trauma, põletik), ja ka südamehaiguste juures. Hetkel olen end ainult ametlikult registreerinud, sain endale EndNote'i (tasuta ülikoolist.... ja see on iga nohiku unistus, see programm) ja olen esimesest teadusartiklist 4 lk läbi lugenud. (nii kerge pole neid lugeda, eriti näed siis lauseid nagu "ja siis me kasutasime DMEM ja IMBX'i ja tegime mingisuguse statistilise analüüsi...ja sa oled nagu 0.o)

Nojah, muidu algas uus aasta immunoloogiaga (või pigem sissejuhatusega, see tuleb koos biomeetriaga veel ülejärgmisel aastal või nii), kus pidi ainult... kohal käima. Eksamit ei olnud ja praktika oli ka mõeldud idiooditele. "Võtke kolmandast reast kõike vasakpoolsem pudel, kus on roosa kleeps peal. Saite aru? Kolmas rida, vasakpoolsem pudel, roosa kleeps. Tubliiiii." Oli lõbus. :D

Samas oli peale seda üleminek mikrobioloogiasse, mis oli minu meelest väga raske aine, ka suur shokk, kuna äkitselt pidi mõtlema! Meil oli ka mingi tähtis tüüp saksa armeest dotsendina, kes millegipärast kõikidele meeldis. Minu meelest oli ta aga ainult väga arrogantne ja kuidagi... nii tüüpiline armee-mees, ja ma olen üldse sõjaväe vastu, nii et ma ei tea. See oli raske aine, kus võis ennast hulluks tuupida. Mida ma ei teinud. Sain kahe eksamil. Nii et käib kah :D Eksam oli arvutite peal, ja iga arvuti ümber seisis suur must kast, et me ikka naabri pealt maha ei vaadaks.

Ja kõike esimene küsimus - oli pilt mingist löövest vanema naise näol ja pidi kirjutama kõike sobivama diagnoosi (vaba tekst). ja see lööve sügeles. Aga see nägi küll herpese (või pigem ühe selle raskema variandi) moodi välja. Aga herpes ei sügele, vaid valutab. ja parandada ei saa neid arvuti küsimusi.

Nii et see oli: "herpes... või mitte herpes... siis mis see on? see on vist ikka herpes? või mitte? herpes? mitte herpes? OMG, ma olen juba 5 minutit mõelnud mis see on ja mul on veel 75 küsimust vaja ühe tunniga vastata... omg omg omg herpes mitte herpes YOLO herpes!" ja siis see oligi herpes. FTW!

Siis pidi mingi malaaria erinevaid sorte mikroskoobi all ära tundma. mida ma ei õppinud üldse, kuna kamoon... millal mul seda veel vaja läheb. ja kuni siiani olid nad ainult seda kõike levinumat sorti - Plasmodium falciparum küsinud. Nii et ma vastasin, et see on see. Aga ikka ei olnud. XD Nojh.

Ja siis siis siis oligi aeg Barcelonasse lennata! Ma olin nii õnnelik, et ma saan lõpuks soojale maale, internett ütles, et 16 kraadi, nii et võtsin ainult ühe selle nahktagi kaasa. Noh, tüng oli. 9 kraadi, külm tuul, kütust majas ei olnud. nii et oli küüülm. Mu jalg hakkas teisel päeval valutama. Mu rahakott varastati. Samas - sai Barcelonas käidud. Oli seda kõike väärt! Eriti see toit seal. niiiii hea. Peaks ainult veel kord tagasi tulema ja võibolla muuseumites ka ära käima. Ma ei raatsinud sinna Dimit sisse tassima, ta hakkas juba pargis protesteerima. :D

Tagasi tulime siis viimase semestribloki juurde - Patoloogia. Mis on ka ettearvamatult väga lebo. Loeng, natuke mikroskoopidesse vaatamist (luksustoolides), siis neuropatoloogia ja siis üks kord nädalas ka lahedate laibaorganite vaatamist. Näiteks värsket aju käes hoida ja... aortarebendit katsuda. Ülilahe. Või 4 kilo rasket munasarja lahti lõigata. (sealt tuli limane vedenelik välja, kui teada tahate). Millal sa ikka näed midagi sellist.

Mu jalg valutas aga ikka veel. Nii et käisin ka arsti juures, ta ütles et see on liiga palju käimisest, andis kargud ja ibuprofeeni.

Ning täna sain ka õpifilmides osaleda. Nii et varsti saan Oscari! :D

Ning mind ootab varsti kirurgia ja praktikad :D Ja nüüd peaks ikkagi tagasi patoloogia ja põletiku juurde pöörduda. Tahaks ikkagi ühte patoloogias! :D

Mimimi

praegu on ajad küllaltki täis... palju asju teha, näha, kuulata ja lõpuks pähe õppida.

Radioloogia oli kõige lahedam aine... see oli huvitav, piisavalt uus, väga praktiline, natuke füüsikat ja minimaalse õppimisega sain hindeks ühe! otsustasin kohe seal doktoritööd kirjutada, aga mu meilidele ei vasta keegi. : / Nii et feil, peab vist midagi muud otsima. Aga need kaks nädalat olid rohkem... ekskursioonid.. me olime raske-iooniravikeskuses... mis on ainuke maailmas siin... vist. Või ainuke läänes, me olime nukleaarmeditsiinis, sonograafias, tavalises kiirendusravis. Palju erinevaid arste ja iseloome nii et see oli täitsa huvitav kogemus. Tihti oli tunne natuke kui lasteaias, kuna meid oli siis lõpuks ikkagi 10-20 inimest rühmas, kes jooksid mingi ülemarsti sabas. Ainult kahekaupa käest kinni helendevad vestid selga!

Siis elu esimene blokkpratika... mis oli ka  lahe. esimesed kaks päeva sain siis teineteist piisavalt uuritud, kuulatud, küsitletud, katsutud ja mõõtnud, siis kolmandal päeval sai ka üksteist nõelatage torkima ja ... digitaal-rektaalset uuringut teha. Aga viimast ikka mitte teineteise peal, vaid ühe... tagumiku kummist modelli peal. Kummitagumikul oli nimelt üks auk, kuhu me oma sõrme toppima võisime. Oli ka asendusaugud suure ja väikse vähiga. 10 inimest, kes teineteise järgi sinna oma sõrme toppisid, arsti pilgu all. natuke raske oli küll profesionaalsust ülal hoida, aga saime sellega hakkama!

Siis olime kaks päeva ortopeedia haiglas - see on hiiglaslik kompleks, ehitatud 19. sajandil väljaspool heidelbergi oma skulptuuriaiaga jne. Meie jaoks olid kolm arsti, kes meid kolme-neljakesi vastuvõttule, haiglassse ja op'sse tassisid ja seletasid. Op... oli verine ja nats rõve - enne ei kujutanud ma küll ette kui julmalt kirurg neid mingeid muskleid tirib ja veri voolab põrandale massiliselt. vastuvõttul oli natuke kaootiline, aga sai paar patsientida suheldud ja küsitletud. Ja haiglas sai ka ühte patsienti läbiuuritud ja teist läbiintervjueeritud. ja muidugi valges kitlis kusagil seista ja oodata kuni midagi teha on.

Kaks päeva oli siis sisemeditsiin, ma olin kopsuhaiglas, tuberkuloosiosakonnas. nii et sai küll lahedais asju kopsues kuuldud ja koputatud, ja siis olid need multimoorbidsed patsiendid, kellel olid kõikvõimalikud haigused, mida viimase kahe aasta jooksul õpitud. Diabeetes, kolm südameinfarkti, bypass, kopsuvähk... Kahjuks oli seal üks arst haige ja teine oli uus ja täiesti ülekoormatud, nii et oli väga palju ringiistumist ja ootamist... Samas sai vara minna ja tasuta süüa.

Viimane päev enne suurt hirmsat eksamit (hihi) oli üldkirurgia - see oli väga piiratuld huvitav, kuna oma hooldamispraktika tegin ka seal ja see polnud minu jaoks nüüd mingi uudis, mis need voolikud kõik teevad ja vahe verise ja mitte verise vooliku vahel.... Op oli lahe, seal oli mingi... troopiliste parasiitide tsüst maksa sees. Kõige lahedam oli ikkagi kiirabi-vastuvõtt/traumapunkt. Seal oli kohe ajutrauma, põletus, katki muskel, narkomaan, pimesoolepõletik, käeluumurd, kõike sai näha, katsutud, uuritud, küsitud. Hämmastav :D

Eksam... eks see raske ei olnud, neli peatust oli, ühes pidi kõhtu uurima - sellega sain ma kindlasti hästi hakkama, eriti kuna hindas ortopeed... siis pidi südant uurima - see oli ka kerge. Siis kaks patsiendi intervjuut, kui sul on 5 minutit aega ainult... Ma ei tea, esimesel kellel oli köha unustasin küsida allergiate kohta :( ja teine... seal vaatas mind muidu väga sõbralik eksamineeria nii kurjalt, et ma saatusin paanikasse, hakkasin suht lambist küsimusi esitama, patsient-näitleja oigas valust nii reaalselt, et ma muutusin ka närviliseks, unustasin küsida millal ta viimati tualetis käis... ja kas ta oksendas ja kas tal allergiaid on ja kas ta ravimeid võtab, nii et nii hästi see ei läinud. :(

Ning muidugi kulub nüüd neil mingi 4 nädalat et tulemused netti üles panna, kuigi meid oli nüüd 30 inimest kes seda eksamit tegid, ja kõik punktid on ju kohe olemas. Ei saa aru. Läbi kukkuda selles eksamis on vist eriti raske, kuna sa saad punkte isegi selle eest, et sa end esitled ja käsi pesed.

Nii et need esimesed neli nädalad... näitasid mulle, et ma tegin õige ametivaliku, see oli nii lõbus ja huvitav, ma ei olnud isegi peale 8-9 tundi haiglas väsinud ja oskasin kõike teha.

Ja siis BAM farmakoloogia. 5 tundi istumist mingis seminariruumis, kuulates naljakas ravimite nimetusi... -.- Täitsa lõpp kui igav/raske/tüütu see on. Ei taha rohkem. Siis eile oli veel meil mingi arst, kes ei teadnud üldse mida ta seal ette loeb, täna oli mingi valgevenelane, kes katkises saksa keeles midagi seletas. Not amused. Üldse mitte amused. Kuna tegelt aine on vajalik ja huvitav, aga kamoon, kes viitsib seda niimoodi kuulata.

Nojh, aeg autokooli minna!

Esmaspäeval hakkab pihta!

Puhkus on peaaegu läbi.

Sai alguses peatänava tühjaks ostetud, kuna päev enne suulist eksamit ma sain aru, et ma ei ole nii ammu poodides käinud, et kuidagi ei olegi korralike riideid alles. Annetasin 5 suurt kotti punasele ristile, ja veel kaks ikka veel on mu toas, kuna ma ei ole kuni siiani viitsinud sinna sõita (see on teises Heidelbergi otsas). Olen täitsa uhke oma uue mantli üle, ja nahajakki ja pintsaku ja teksaste üle... ja sügissaapade üle. Jne. Kuna meil vist hakkab ülikoolis ka rohkem väikestes gruppides seminare ja haiglas visiitidel käimisel, siis kuidagi oli mul mõtte, et peaks natuke korralikumalt riides käima (vist) kui suures loengus, kus istuvad 300-400 inimest ja kedagi ei huvita, isegi kui sa pidzaamas tuled...

Nädal aega olin Berliinis - kuulasin tipp-kirurge ja teadlasi rääkimas oma tööst (aorta transplantatsioon trahhea asemel, esimene katseklaasi trahhea, kahe käe transplantatsioon, esimene kunstlik süda) ja kuidagi väga... haledaid üliõpilaste teadustöid igalt poolt maailmas. See oli hämmastav, kui suur oli vahe töödest Ida-Euroopast ja Läänest... Võrdlus meditsiinitudengite ja mitte-meditsiini tudengite teadmisest valuvaigistite kohta. Tulemus: Meditsiinitudengid teavad rohkem. Ühe aneemia diagnoos. Ja sellepärast tulid nad Ukrainast/Venemaalt/Serbiast Saksamaale? Olid muidugi normaalsed, väga tõsised teadustööd, need said siis ka lõpuks omad auhinnad.
Õhtuti sai siis erinevaid uhkeid restorane avastatud (üks brasiilia restoran... 9 lihakäiku... niii hea)

Ja siis peale pikka lendu nädal aega dominiikani vabariigis. See oli üldse esimene kord, kui ma kusagile puhkama sõitsin oma elus, ja see oli nii hea seal. Soe päike, soe okeaan, uhked restoranid ja toidud, mida ma pole kunagi enne seda näinud, kokteilid rannas... Viimasel päeval otsustasin veel spa-paketi osta, see oli kõige imeline asi elus vist. Siis õnnestus mul ennast viimasel hetkel ikkagi päikese käes ära põletada (ah, ma olen juba nii pruun, ma ei vaja enam päikesekreemi). Lennukis oli täitsa piinarikas istuda.

Tunnen, et sai lõpuks eksamistressist ja piinast ikkagi end välja ravitud ja nüüd on energiat uute semestrisse ja kliinilise astmesse astuda. Plaanid on juba suured, nii et ma loodan et seda energiat jätkub ka! Kuna panin ennast ka kirja autokooli, ja plaanin prantsuse keelega jätkata, samuti organiseerin ühte Workshopide päeva ja balli, ning tahan sõita kahele arstitudengite-nädalavahetustele. Ah jaa, ülikool ise on ka veel. Tõin juba õpikud kolmele esimesele ainele - Kaks esimest nädalat radioloogia blokk, siis kaks nädalat sissejuhatav haigla-praktika ja kuu aega farmakoloogia. No selle kahe radioloogia nädala jaoks on täitsa paks õpik vajalik, 700 lk, mis seisab nüüd hirmuäratavalt minu riiulis. Ja see ei ole veel kõige paksem, kõige paksem oli nii 1200 lk. See seisab nüüd ka minu kappis, aga ma ei usu ma seda eriti lahti teen.

See nädalavahetu olen ma veel täitsa üksinda, Dimi sõitis... kusagile midagi tähtsat tegema. Nii et hetkel vegeteerin - ärkasin kell 11, tõusin üles kell 2... aeglaselt lükkan edasi pesu pesemist. XD Sest on küüülm, ja tuul ja mul on üks suur ikea kott täis pesu, mida ma üldse ei viitsi pessu tassida. Sporti peaks ka tegema nats... Ja hommikust sööma.

Nii, vahelduseks kirjutan siis kui mul on selle jaoks aega - mitte siis, kui ma lihtsalt ei jõua enam õppida. :D

Riigieksam läbi, kirjalik tuleb vist tugev 2, suulise sain ma mingi ime läbi 1, nii et keskmine hinne tuleb parem, kui ma oodanud olin - 1.5. Mu kõrgemad lootused olid 2.0, kuna see on tihti eeldus igasuguste huvitavade programmide jaoks. Aga suuline eksam oli täitsa huvitav...kes mõtleb üldse midagi sellist välja????

13.30 koguneme ukse ees... enamusel on valge särk ja pintsak, ainult minul ja veel ühel on teksad ja T-särk... Klassiruumi keskel seisavad neli lauda koos, seal istuvad meie kolm eksamineerijad. Nende ümber on mikroskoobid, mappid piltidega ja kõikvõimalikud anatoomia mudelid. Ma olen kõige viimane - tore on. Saab närvitseda. Esimesel tüübil on biokeemia. Rasvad. Ta feilib natuke, ei tea proteiinide täpseid nimetusi, aga neid ei oleks mina ka teadnud. Samas osa asju peaks ikkagi teadma - nt. mis asi on letsitiin ja mis seos sellel kolesteriiniga on.

Siis algab teisel füsioloogia, ja mina saan oma kaks histoloogia klaasi ja 15 minutit, et neid uurida. Maks. Sea maks. Üks kõige lihtsamaid preparaate üldse, kuna seda ei saa mitte millegagi segi ajada. Ma võin joonistada - mul on igav, nii et ma joonistangi paar veresoont ja paar maksurakku. Kuna neil on tavaliselt 2 tuuma, vormin ma ühe rakku smileyks. Teine preparaat on ka suhteliselt kerge - tüümus ( ja selline organ on olemas).

Nii. Anatoomia. Ta alustab makroskoopilise anatoomiaga ja lükkab minu ette ühe modelli...  Kõri! Täiesti lõpp, kui palju võib vedada - üks asi, mida ma eile kordasin, nii et see on kõik värske minu peas.  Viitan embrioloogiale ja saan plusspunkte. Ei tea, kumb muskel kumb on, teen aga nägu, et ajasin ainult sassi. Ta usub seda. Teine teema - õla musklid. Seda on ta juba tihti küsinud ja olin seda ka õppinud... kahjuks kaks nädalat tagasi, nii värske see enam pole. Nojh, näitan kõik enam vähem ära...ühte närvi ei teadnud. Aga see pole minu süü, nendel kõikidel on nii sarnased nimetused. Suprascapularis, dorsalis scapulae, subscapularis...Pfft. Lõpuks histoloogia - aega on vähe, sellepärast peatab prof. mind peale igat lauset ja küsib midagi uut. Aga see on ka kõik väga kerge - milleks ma seda niimoodi tuupisin??? Nüüd kolin ma biokeemia professori kõrvale ja ootan järgmisen 4530 minutit järgmist korda.

 Vaene tüüp saab füsioloogias labori andmeid ja peab neid analüüsima - Troll professor andis talle aga valed andmed. Siis sain ma ka aru, miks ta nii segaduses oli. Ta on ka aga närvis ja eriti palju ei suuda seletada. Mul on igav, külm ja ma tahan süüa, sest enne sõin ainult ühe jogurti... Millalgi saan ma oma biokeemia kaardid ja hakkan neid ettevalmistama. Aga see on kõik...suhteliselt mõttetu, sest peale minu esimest lauset küsib mu käest prof midagi täiesti muud. Ta ei ole vist eriti vabalt rääkimise fänn. Ensüümide nimesid ei tea mina ka, aga ta ei küsi õnneks selle järgi. Ei tea ühte...kahte keemilist detaili, ja millalgi hakkab ta mind lihtsalt 10 korda järjest täiesti sama küsimust küsima, vaatamata sellele, et olin selle juba enne õigesti vastanud. Täiesti lõpp, kui sassi see mind ajas. Lõpuks sain ma aga aru, mida ka kuulda tahtis ja ma sain oma ülesande, arvutasin seal midagi enam vähem välja, mis ... nähes minu hinnet ka õige oli. Järgmised 45 minutit ...mul oli ikka veel külm ja tahtsin süüa, ja ma peaaegu magasin maha oma füsioloogia eksami. Mis läks aga suht kergelt, ta küsis väga avatuid küsimusi ( "kuidas töötab süda ja kuidas saab määrata, kui hästi ta töötab?" - sellest sai hea 5 minutit räägitud), sain oma teadmistega kanadast hiilgata... ja oligi läbi. Sain...vist ühe. Võib olla kuulsin ma valesti, ja tegelt sain 2. mis on mul aga hetkel suhteliselt täiesti suva. XD

Kuigi ma usun, et kogu selle riigieksami mõtte on rohkem vaimne piinamine, kui teadmiste kontroll, on ikkagi lahe teada, et hetkel on ikka veel kõik faktid koos peas, ja on ikkagi tekkinud suhteliselt sügav arusaamine inimese kehast. Sellel on aga olemas ka oma pahupool - ajakirju ei saa ma enam normaalselt lugeda, kuna peale igat lauset tekkib tugev soov sellele ajakirjale biokeemia õpikuga anda. Kõik on vale lihtsalt, täiesti lõpp!

Nojh. Sai lõpuks kõik oma raamatud ebay'sse topida ja...kingapoodidesse minna...ja ebavalikke asju nagu laudlina ja raamatuhoidjaid osta ja trenni minna. Lõpuks. ja chillida ja välja magada ja lõpuks normaalseid raamatuid lugeda. Hetkel - Goldfinger. Ma armastan Bondi raamatuid. edasi on plaanis: eragoni, siddhartha, 100 aastat üksindust, House of God, Uhkus& Eelarvamus& Zombid (jah, see raamat on olemas ja see on nii lahe), Atonement...ja...veel raamatuid, mis ma olen ostnud, ja mitte läbi lugenud :D Ja nüüd  ma lähen edasi oma sahtleid sorteerima! *happy dance*

Oeh, hullumeelne elu jätkub.  Peale kahte kuud, 31 skripti, 7 küsimuste kogumikut... pisaraid, unetuid öid, kuhjasid tühjaid pastapliiatseid, paanikat, hirmu ja väga palju enda käest küsimist - MIKS? Miks ma seda üldse siin teen ja võib-olla on meditsiin vale minu jaoks ja ma peaks õpima hoopis kirjandust vms õppima? on riigieksami aeg peaaegu läbi.

Kirjalik osa mitteametlikult edukalt läbitud...peaks selline keskmine hea 2 välja tulema. Nii nagu mul ikka veab, kirjutasin ma mingis väikses külas kuhu ei käi eriti bussid kõige palavamate päevade ajal saksamaal - ajaloolise kuumarekordini oli napilt 0,9 kraadi ruumi, ehk siis valitses õhutemperatuur varjus 39.2

Muidugi selles saalis, kus me kirjutasime ei olnud ventilaatoreid ja lõpuks pidi ühele vaesele minestanule kiirabi kutsuma.

Ainus mõnus koht oli vets, kuhu ma intensiivselt käisin - eriti peale seda kui ma jõin 3 liitrit vett kahe tunni jooksul ära.

Peale kahte väsitavat päeva, ühe paanikaataki...sai ühelt kindlustusefirmalt oma ära teenitud klaasi shampanjaga ja kinkekaardi ühe õpiku jaoks kätte, ostsin endale jäätise, ja kodus sai pidutsemisega algust teha - ühe külma õluga, vaatamata sellele et oli alles 2 päeval.

Preemiaks sai H&M'st kleidi klubi jaoks ostetud... ja korterit pesta. Ja siis peale suurt hulka alkoholi ja pudeli keerutamist ja suht purjus oma punkte arutamist ka klubisse minna. Muidugi oli pidu lühike (aga intensiivne) - peale kahte kuud vähe und ja palju tööd läksime me kõik napilt peale kella ühte ära.

Nüüd vaeste lootusrikkade tulevaste arstide piinamine jätkub, ja on veel jäänud suuline eksam kolmes suurimas aines.

Nii sain päev peale pidu oma komisjoni teada...biokeemia eksamineerijaga mul vedas, füsioloogia oma...pole mitte midagi erilist ja anatoomias sain vist ühe hullema. Kes küsib nii paljut, mida ma pole isegi anatoomias õppinudki...kunagi. Nii et...hetkel istun jälle atlase ja paksu õpikuga ja üritan võimalikult palju sellest õppida. yay. -.-

Õppimine

Südame ja veresoonte füsioloogia

Hingamine:

Rasvade biokeemia:

Anatoomia: 

Histoloogia: 

Keemia: 

Iga proovieksami alguses:

Peale proovieksamit:

Pilk oma õppimisplaanile:

Peale 12 h raamatukogus:

Starbucksi suur cappucino extra espressoga: 

See, kui sa kirjutad blogisse, ja samal ajal keemia õpik on sinu laua peal...