Mimimi

praegu on ajad küllaltki täis... palju asju teha, näha, kuulata ja lõpuks pähe õppida.

Radioloogia oli kõige lahedam aine... see oli huvitav, piisavalt uus, väga praktiline, natuke füüsikat ja minimaalse õppimisega sain hindeks ühe! otsustasin kohe seal doktoritööd kirjutada, aga mu meilidele ei vasta keegi. : / Nii et feil, peab vist midagi muud otsima. Aga need kaks nädalat olid rohkem... ekskursioonid.. me olime raske-iooniravikeskuses... mis on ainuke maailmas siin... vist. Või ainuke läänes, me olime nukleaarmeditsiinis, sonograafias, tavalises kiirendusravis. Palju erinevaid arste ja iseloome nii et see oli täitsa huvitav kogemus. Tihti oli tunne natuke kui lasteaias, kuna meid oli siis lõpuks ikkagi 10-20 inimest rühmas, kes jooksid mingi ülemarsti sabas. Ainult kahekaupa käest kinni helendevad vestid selga!

Siis elu esimene blokkpratika... mis oli ka  lahe. esimesed kaks päeva sain siis teineteist piisavalt uuritud, kuulatud, küsitletud, katsutud ja mõõtnud, siis kolmandal päeval sai ka üksteist nõelatage torkima ja ... digitaal-rektaalset uuringut teha. Aga viimast ikka mitte teineteise peal, vaid ühe... tagumiku kummist modelli peal. Kummitagumikul oli nimelt üks auk, kuhu me oma sõrme toppima võisime. Oli ka asendusaugud suure ja väikse vähiga. 10 inimest, kes teineteise järgi sinna oma sõrme toppisid, arsti pilgu all. natuke raske oli küll profesionaalsust ülal hoida, aga saime sellega hakkama!

Siis olime kaks päeva ortopeedia haiglas - see on hiiglaslik kompleks, ehitatud 19. sajandil väljaspool heidelbergi oma skulptuuriaiaga jne. Meie jaoks olid kolm arsti, kes meid kolme-neljakesi vastuvõttule, haiglassse ja op'sse tassisid ja seletasid. Op... oli verine ja nats rõve - enne ei kujutanud ma küll ette kui julmalt kirurg neid mingeid muskleid tirib ja veri voolab põrandale massiliselt. vastuvõttul oli natuke kaootiline, aga sai paar patsientida suheldud ja küsitletud. Ja haiglas sai ka ühte patsienti läbiuuritud ja teist läbiintervjueeritud. ja muidugi valges kitlis kusagil seista ja oodata kuni midagi teha on.

Kaks päeva oli siis sisemeditsiin, ma olin kopsuhaiglas, tuberkuloosiosakonnas. nii et sai küll lahedais asju kopsues kuuldud ja koputatud, ja siis olid need multimoorbidsed patsiendid, kellel olid kõikvõimalikud haigused, mida viimase kahe aasta jooksul õpitud. Diabeetes, kolm südameinfarkti, bypass, kopsuvähk... Kahjuks oli seal üks arst haige ja teine oli uus ja täiesti ülekoormatud, nii et oli väga palju ringiistumist ja ootamist... Samas sai vara minna ja tasuta süüa.

Viimane päev enne suurt hirmsat eksamit (hihi) oli üldkirurgia - see oli väga piiratuld huvitav, kuna oma hooldamispraktika tegin ka seal ja see polnud minu jaoks nüüd mingi uudis, mis need voolikud kõik teevad ja vahe verise ja mitte verise vooliku vahel.... Op oli lahe, seal oli mingi... troopiliste parasiitide tsüst maksa sees. Kõige lahedam oli ikkagi kiirabi-vastuvõtt/traumapunkt. Seal oli kohe ajutrauma, põletus, katki muskel, narkomaan, pimesoolepõletik, käeluumurd, kõike sai näha, katsutud, uuritud, küsitud. Hämmastav :D

Eksam... eks see raske ei olnud, neli peatust oli, ühes pidi kõhtu uurima - sellega sain ma kindlasti hästi hakkama, eriti kuna hindas ortopeed... siis pidi südant uurima - see oli ka kerge. Siis kaks patsiendi intervjuut, kui sul on 5 minutit aega ainult... Ma ei tea, esimesel kellel oli köha unustasin küsida allergiate kohta :( ja teine... seal vaatas mind muidu väga sõbralik eksamineeria nii kurjalt, et ma saatusin paanikasse, hakkasin suht lambist küsimusi esitama, patsient-näitleja oigas valust nii reaalselt, et ma muutusin ka närviliseks, unustasin küsida millal ta viimati tualetis käis... ja kas ta oksendas ja kas tal allergiaid on ja kas ta ravimeid võtab, nii et nii hästi see ei läinud. :(

Ning muidugi kulub nüüd neil mingi 4 nädalat et tulemused netti üles panna, kuigi meid oli nüüd 30 inimest kes seda eksamit tegid, ja kõik punktid on ju kohe olemas. Ei saa aru. Läbi kukkuda selles eksamis on vist eriti raske, kuna sa saad punkte isegi selle eest, et sa end esitled ja käsi pesed.

Nii et need esimesed neli nädalad... näitasid mulle, et ma tegin õige ametivaliku, see oli nii lõbus ja huvitav, ma ei olnud isegi peale 8-9 tundi haiglas väsinud ja oskasin kõike teha.

Ja siis BAM farmakoloogia. 5 tundi istumist mingis seminariruumis, kuulates naljakas ravimite nimetusi... -.- Täitsa lõpp kui igav/raske/tüütu see on. Ei taha rohkem. Siis eile oli veel meil mingi arst, kes ei teadnud üldse mida ta seal ette loeb, täna oli mingi valgevenelane, kes katkises saksa keeles midagi seletas. Not amused. Üldse mitte amused. Kuna tegelt aine on vajalik ja huvitav, aga kamoon, kes viitsib seda niimoodi kuulata.

Nojh, aeg autokooli minna!

Esmaspäeval hakkab pihta!

Puhkus on peaaegu läbi.

Sai alguses peatänava tühjaks ostetud, kuna päev enne suulist eksamit ma sain aru, et ma ei ole nii ammu poodides käinud, et kuidagi ei olegi korralike riideid alles. Annetasin 5 suurt kotti punasele ristile, ja veel kaks ikka veel on mu toas, kuna ma ei ole kuni siiani viitsinud sinna sõita (see on teises Heidelbergi otsas). Olen täitsa uhke oma uue mantli üle, ja nahajakki ja pintsaku ja teksaste üle... ja sügissaapade üle. Jne. Kuna meil vist hakkab ülikoolis ka rohkem väikestes gruppides seminare ja haiglas visiitidel käimisel, siis kuidagi oli mul mõtte, et peaks natuke korralikumalt riides käima (vist) kui suures loengus, kus istuvad 300-400 inimest ja kedagi ei huvita, isegi kui sa pidzaamas tuled...

Nädal aega olin Berliinis - kuulasin tipp-kirurge ja teadlasi rääkimas oma tööst (aorta transplantatsioon trahhea asemel, esimene katseklaasi trahhea, kahe käe transplantatsioon, esimene kunstlik süda) ja kuidagi väga... haledaid üliõpilaste teadustöid igalt poolt maailmas. See oli hämmastav, kui suur oli vahe töödest Ida-Euroopast ja Läänest... Võrdlus meditsiinitudengite ja mitte-meditsiini tudengite teadmisest valuvaigistite kohta. Tulemus: Meditsiinitudengid teavad rohkem. Ühe aneemia diagnoos. Ja sellepärast tulid nad Ukrainast/Venemaalt/Serbiast Saksamaale? Olid muidugi normaalsed, väga tõsised teadustööd, need said siis ka lõpuks omad auhinnad.
Õhtuti sai siis erinevaid uhkeid restorane avastatud (üks brasiilia restoran... 9 lihakäiku... niii hea)

Ja siis peale pikka lendu nädal aega dominiikani vabariigis. See oli üldse esimene kord, kui ma kusagile puhkama sõitsin oma elus, ja see oli nii hea seal. Soe päike, soe okeaan, uhked restoranid ja toidud, mida ma pole kunagi enne seda näinud, kokteilid rannas... Viimasel päeval otsustasin veel spa-paketi osta, see oli kõige imeline asi elus vist. Siis õnnestus mul ennast viimasel hetkel ikkagi päikese käes ära põletada (ah, ma olen juba nii pruun, ma ei vaja enam päikesekreemi). Lennukis oli täitsa piinarikas istuda.

Tunnen, et sai lõpuks eksamistressist ja piinast ikkagi end välja ravitud ja nüüd on energiat uute semestrisse ja kliinilise astmesse astuda. Plaanid on juba suured, nii et ma loodan et seda energiat jätkub ka! Kuna panin ennast ka kirja autokooli, ja plaanin prantsuse keelega jätkata, samuti organiseerin ühte Workshopide päeva ja balli, ning tahan sõita kahele arstitudengite-nädalavahetustele. Ah jaa, ülikool ise on ka veel. Tõin juba õpikud kolmele esimesele ainele - Kaks esimest nädalat radioloogia blokk, siis kaks nädalat sissejuhatav haigla-praktika ja kuu aega farmakoloogia. No selle kahe radioloogia nädala jaoks on täitsa paks õpik vajalik, 700 lk, mis seisab nüüd hirmuäratavalt minu riiulis. Ja see ei ole veel kõige paksem, kõige paksem oli nii 1200 lk. See seisab nüüd ka minu kappis, aga ma ei usu ma seda eriti lahti teen.

See nädalavahetu olen ma veel täitsa üksinda, Dimi sõitis... kusagile midagi tähtsat tegema. Nii et hetkel vegeteerin - ärkasin kell 11, tõusin üles kell 2... aeglaselt lükkan edasi pesu pesemist. XD Sest on küüülm, ja tuul ja mul on üks suur ikea kott täis pesu, mida ma üldse ei viitsi pessu tassida. Sporti peaks ka tegema nats... Ja hommikust sööma.

Nii, vahelduseks kirjutan siis kui mul on selle jaoks aega - mitte siis, kui ma lihtsalt ei jõua enam õppida. :D

Riigieksam läbi, kirjalik tuleb vist tugev 2, suulise sain ma mingi ime läbi 1, nii et keskmine hinne tuleb parem, kui ma oodanud olin - 1.5. Mu kõrgemad lootused olid 2.0, kuna see on tihti eeldus igasuguste huvitavade programmide jaoks. Aga suuline eksam oli täitsa huvitav...kes mõtleb üldse midagi sellist välja????

13.30 koguneme ukse ees... enamusel on valge särk ja pintsak, ainult minul ja veel ühel on teksad ja T-särk... Klassiruumi keskel seisavad neli lauda koos, seal istuvad meie kolm eksamineerijad. Nende ümber on mikroskoobid, mappid piltidega ja kõikvõimalikud anatoomia mudelid. Ma olen kõige viimane - tore on. Saab närvitseda. Esimesel tüübil on biokeemia. Rasvad. Ta feilib natuke, ei tea proteiinide täpseid nimetusi, aga neid ei oleks mina ka teadnud. Samas osa asju peaks ikkagi teadma - nt. mis asi on letsitiin ja mis seos sellel kolesteriiniga on.

Siis algab teisel füsioloogia, ja mina saan oma kaks histoloogia klaasi ja 15 minutit, et neid uurida. Maks. Sea maks. Üks kõige lihtsamaid preparaate üldse, kuna seda ei saa mitte millegagi segi ajada. Ma võin joonistada - mul on igav, nii et ma joonistangi paar veresoont ja paar maksurakku. Kuna neil on tavaliselt 2 tuuma, vormin ma ühe rakku smileyks. Teine preparaat on ka suhteliselt kerge - tüümus ( ja selline organ on olemas).

Nii. Anatoomia. Ta alustab makroskoopilise anatoomiaga ja lükkab minu ette ühe modelli...  Kõri! Täiesti lõpp, kui palju võib vedada - üks asi, mida ma eile kordasin, nii et see on kõik värske minu peas.  Viitan embrioloogiale ja saan plusspunkte. Ei tea, kumb muskel kumb on, teen aga nägu, et ajasin ainult sassi. Ta usub seda. Teine teema - õla musklid. Seda on ta juba tihti küsinud ja olin seda ka õppinud... kahjuks kaks nädalat tagasi, nii värske see enam pole. Nojh, näitan kõik enam vähem ära...ühte närvi ei teadnud. Aga see pole minu süü, nendel kõikidel on nii sarnased nimetused. Suprascapularis, dorsalis scapulae, subscapularis...Pfft. Lõpuks histoloogia - aega on vähe, sellepärast peatab prof. mind peale igat lauset ja küsib midagi uut. Aga see on ka kõik väga kerge - milleks ma seda niimoodi tuupisin??? Nüüd kolin ma biokeemia professori kõrvale ja ootan järgmisen 4530 minutit järgmist korda.

 Vaene tüüp saab füsioloogias labori andmeid ja peab neid analüüsima - Troll professor andis talle aga valed andmed. Siis sain ma ka aru, miks ta nii segaduses oli. Ta on ka aga närvis ja eriti palju ei suuda seletada. Mul on igav, külm ja ma tahan süüa, sest enne sõin ainult ühe jogurti... Millalgi saan ma oma biokeemia kaardid ja hakkan neid ettevalmistama. Aga see on kõik...suhteliselt mõttetu, sest peale minu esimest lauset küsib mu käest prof midagi täiesti muud. Ta ei ole vist eriti vabalt rääkimise fänn. Ensüümide nimesid ei tea mina ka, aga ta ei küsi õnneks selle järgi. Ei tea ühte...kahte keemilist detaili, ja millalgi hakkab ta mind lihtsalt 10 korda järjest täiesti sama küsimust küsima, vaatamata sellele, et olin selle juba enne õigesti vastanud. Täiesti lõpp, kui sassi see mind ajas. Lõpuks sain ma aga aru, mida ka kuulda tahtis ja ma sain oma ülesande, arvutasin seal midagi enam vähem välja, mis ... nähes minu hinnet ka õige oli. Järgmised 45 minutit ...mul oli ikka veel külm ja tahtsin süüa, ja ma peaaegu magasin maha oma füsioloogia eksami. Mis läks aga suht kergelt, ta küsis väga avatuid küsimusi ( "kuidas töötab süda ja kuidas saab määrata, kui hästi ta töötab?" - sellest sai hea 5 minutit räägitud), sain oma teadmistega kanadast hiilgata... ja oligi läbi. Sain...vist ühe. Võib olla kuulsin ma valesti, ja tegelt sain 2. mis on mul aga hetkel suhteliselt täiesti suva. XD

Kuigi ma usun, et kogu selle riigieksami mõtte on rohkem vaimne piinamine, kui teadmiste kontroll, on ikkagi lahe teada, et hetkel on ikka veel kõik faktid koos peas, ja on ikkagi tekkinud suhteliselt sügav arusaamine inimese kehast. Sellel on aga olemas ka oma pahupool - ajakirju ei saa ma enam normaalselt lugeda, kuna peale igat lauset tekkib tugev soov sellele ajakirjale biokeemia õpikuga anda. Kõik on vale lihtsalt, täiesti lõpp!

Nojh. Sai lõpuks kõik oma raamatud ebay'sse topida ja...kingapoodidesse minna...ja ebavalikke asju nagu laudlina ja raamatuhoidjaid osta ja trenni minna. Lõpuks. ja chillida ja välja magada ja lõpuks normaalseid raamatuid lugeda. Hetkel - Goldfinger. Ma armastan Bondi raamatuid. edasi on plaanis: eragoni, siddhartha, 100 aastat üksindust, House of God, Uhkus& Eelarvamus& Zombid (jah, see raamat on olemas ja see on nii lahe), Atonement...ja...veel raamatuid, mis ma olen ostnud, ja mitte läbi lugenud :D Ja nüüd  ma lähen edasi oma sahtleid sorteerima! *happy dance*

Oeh, hullumeelne elu jätkub.  Peale kahte kuud, 31 skripti, 7 küsimuste kogumikut... pisaraid, unetuid öid, kuhjasid tühjaid pastapliiatseid, paanikat, hirmu ja väga palju enda käest küsimist - MIKS? Miks ma seda üldse siin teen ja võib-olla on meditsiin vale minu jaoks ja ma peaks õpima hoopis kirjandust vms õppima? on riigieksami aeg peaaegu läbi.

Kirjalik osa mitteametlikult edukalt läbitud...peaks selline keskmine hea 2 välja tulema. Nii nagu mul ikka veab, kirjutasin ma mingis väikses külas kuhu ei käi eriti bussid kõige palavamate päevade ajal saksamaal - ajaloolise kuumarekordini oli napilt 0,9 kraadi ruumi, ehk siis valitses õhutemperatuur varjus 39.2

Muidugi selles saalis, kus me kirjutasime ei olnud ventilaatoreid ja lõpuks pidi ühele vaesele minestanule kiirabi kutsuma.

Ainus mõnus koht oli vets, kuhu ma intensiivselt käisin - eriti peale seda kui ma jõin 3 liitrit vett kahe tunni jooksul ära.

Peale kahte väsitavat päeva, ühe paanikaataki...sai ühelt kindlustusefirmalt oma ära teenitud klaasi shampanjaga ja kinkekaardi ühe õpiku jaoks kätte, ostsin endale jäätise, ja kodus sai pidutsemisega algust teha - ühe külma õluga, vaatamata sellele et oli alles 2 päeval.

Preemiaks sai H&M'st kleidi klubi jaoks ostetud... ja korterit pesta. Ja siis peale suurt hulka alkoholi ja pudeli keerutamist ja suht purjus oma punkte arutamist ka klubisse minna. Muidugi oli pidu lühike (aga intensiivne) - peale kahte kuud vähe und ja palju tööd läksime me kõik napilt peale kella ühte ära.

Nüüd vaeste lootusrikkade tulevaste arstide piinamine jätkub, ja on veel jäänud suuline eksam kolmes suurimas aines.

Nii sain päev peale pidu oma komisjoni teada...biokeemia eksamineerijaga mul vedas, füsioloogia oma...pole mitte midagi erilist ja anatoomias sain vist ühe hullema. Kes küsib nii paljut, mida ma pole isegi anatoomias õppinudki...kunagi. Nii et...hetkel istun jälle atlase ja paksu õpikuga ja üritan võimalikult palju sellest õppida. yay. -.-

Õppimine

Südame ja veresoonte füsioloogia

Hingamine:

Rasvade biokeemia:

Anatoomia: 

Histoloogia: 

Keemia: 

Iga proovieksami alguses:

Peale proovieksamit:

Pilk oma õppimisplaanile:

Peale 12 h raamatukogus:

Starbucksi suur cappucino extra espressoga: 

See, kui sa kirjutad blogisse, ja samal ajal keemia õpik on sinu laua peal...

Ah, ma ei ole juba nii kaua siia midagi kirjutanud. Ja kuna nüüd läheb kiireks eksamiettevalmistuseks, siis see on muidugi nagu alati kõige parem aeg oma blogisse pikk post kirjutada.

Nojh. Nii. Mai algas sellega, et sain kenasti oma jala sidemed puruks rebida kui Volbriöösel mäele ronisime ja peale paar õlut pimedas alla. Sai öö traumapunktis veedetud ja kena kips jalale.

Nojh. 10 päeva pärast saan selle ära võtta! yay! Mu jalg on juba 2 cm väiksemaks muutunud musklikadu tõttu.

ülikoolis elasin üle need tapvad varajased loengud...lubasin organiseerida aitajate meeskond lõpuballi jaoks, kuigi lubasin endale, et ei tee midagi selles semestris. Füsioloogia praksid olid nagu alati semestri kõrgpunkt.  Muidu see semester oli juba nii tuttav, et oli isegi igav. Viimased kaks biokeemia praksi olid nii tüütud.  Ah ja, kuna muudeti õppekava nüüd ja teine riigieksam lükkati aasta varajesmaks, siis otsustasin et võtan 10. semestri 6. vaba, et oma doktori tööd kirjutada. Mis ei ole päris doktoritöö, vaid pigem nagu diplomitöö. Tahaks seda vist laboris teha...nii et hakkan juba ringi vaatama mis laboris ma seda teha saaks. Ortopeedia paistab huvitav, kahjuks on see Heidelbergis väljas.

Lambist sain ka koju sõita ja seal oma koduigatsusest natuke üle saada...kuigi pidin kogu aja õppima.   Millega seondus ka mu lendamisfail, kuna mu kohver oli täis raamatuid ja mingi erandi puhul kontrolliti kõikide käsipagasite raskust ja mu oma oli siis nii 16 kilo. Pidin raamatut välka võtma ja käes tassima (seda võis). ka sai lihtsalt lambist 2 tundi lennukis istuda, kuna sellele ei antud õhkutõusmisluba.
Ah jaa, sain ka klambritest lõpuks vabaks! peale 15 aastat! :D Siis sain nädal aega valuvaigisteid vøtta kuna mu hambadele nende uus vabadus eriti ei meeldinud.

Ja nüüd on mul tegelikult vaba, nii et istun pidzaamas kodus ja õppin. Vastavalt unustasin ära et mul ikkagi oli üks füsioloogia seminar ikkagi. :D Sain õhtul meili õppimismaterjalidega peale seda. UUUPS. Nojh, üks kord võib puududa, niiet...käib kah :D

Oma prantsuse keele kursusega piinlen ka... eelmisel semestril see oli nii lahe, ja nüüd on mingi teine õpetaja ja kogu kursus on täis mingeid eriti lolle inimesi, kes mitte millestki aru ei saa. Aga ma puudun nii tihti, et ma olin mingil ajal 2 peatükki taga (kahest läbitud). Samas mul on ikka veel igav seal.

Vahepeal sai siis ja india peol käidud, kus korjati raha ühe india kooli jaoks...sai seal peale näomaalingu  endale ka henna maalingu käe peale teha, see on juba praeguseks aga ikkagi maha tulnud. ka sai türgi õhtu teha shisha, türgi cay ja yufkaga. järgmisel nädalal on Dimil sünnipäev ja ta tahtis ilmtingitama Koblenzi sõita Mongoli restorani. Vaatame, näeme, kas see on tõesti tunni rongi sõitu väärt.

Oma jalaga panin ennast ka kohalikku jõusaali kirja...kuna ülikooli spordikeskusesse ei saa ma eriti käia - 50% ajast on seal ikkagi ringijooksmine ja jõusaalis saab ikkagi mingi masina taga rahulikult istuda.

Ka ostsin endale esimese kokkaraamatu...lubasin endale teha ühe toidu sealt iga nädal... :D vaatame, kuidas see funktsionnerib.

Sest tegelt peaks õppima! Aga mul on jäänud neli loengut ja biokeemia õppida. Nendest neljast loengust on 2 mingi igav kordamine, ja üks on ka biokeemia. -.- Nii et ei viiiiiiiiitsi. Aga vist ikkagi peab. Tegelt tahaks loengutega homseks valmis olla, siis saab nädalavahetusel biokeemiaga tegeleda ja siis jääb kaks nädalat intensiiveks kordamiseks vanade eksamitega...

Kuna mitte kõik ei taha perearstiks saada...

http://openpetition.de/petition/online/pflichttertial-allgemeinmedizin-verhindern

13.25 Ma jõuan järjekordsesse integreeritud seminarile. Teemaks on raud inimese organismis. Kui see nii läbiseeditud teema poleks, oleks sellel isegi lootust olla huvitav. Samas meie rühmal vedas just nii palju, et saada kaks kõike igavamat õppejõudu. Samas, see seminar lõppeb minu (suurepärase) referaadiga. Tulen piisavalt vara, et saada viimane koht tagareas.
13.27 Saan aru, et siin pole interneti. Ning ma unustasin kõikvõimalikud asjad, mis aitaksid mul need 3,5 tundi mõttekalt täita, koju
13.30  Biokeemia õppejõud hakkab nimesid ette lugema. Meid on 50 inimest.

13.35 Ta lõpetab nimede ette lugemist ja saadab nimekirja ringi käima, kuhu me peame oma allkirja andma.
13.36 Ma saan aru, et ma unustasin oma prillid. Powerpointi näeb ainult piiratult. Viimane lootus tähele panna kaob.
13.37 Otsustan kirjutada oma blogi jaoks.
13.45 Panen oma allkirja nimekirja. Tegelt võiks minna ära.
13.53 Biokeemia õppejõud, B. lõpetab 10. Klassi keemia materjaliga ja alustab 1. Semestri materjaliga.
13.56 ta jõuab 3. Semestrini.
13.57 ja tagasi 2. Semetrile.
Sellel ajal kui ta aeglaselt, monotoonselt, suurte pausidega powerpointi mida ma ei näe, aga nagunii tean ette loeb, võin ma ju kirjutada, oma HIIIGLASLIKUST FAILIST.  Nimelt leidsin ma täna oma vana iPodi üles. Selle mida ma septembris ära kaotasin. I AM RETARDED. LONG LIVE THE RETARDED.  Ma leidsin selle ühe jaki taskus. Ma olen selle ajaga uue iPodi osta ja selle ära kaotada. Ja nüüd ma ootan oma kolmandat iPodi mida mu isa mulle kinkis.
13.59 Wikipedia screenshot B. powerpoindis. Yay.

14.00 Veel 3 tundi. Hmm. Deem mul pole siin angry birds’ peal.  Samas peggle. Mu kõrval loeb üks raamatut, teine on facebookis, kolmas lahendab sudokut.

14.12 B. lõpetas...kas tõesti...nope, chuck testa. Nojh, referaadid ei saaaaa ni igavad olla.

14.15 PAUS! Toon registreerimisdokumentid esimese riigieksami jaoks ning hakkan seda täitma. Referaadid võibolla olid isegi huvitavad...aga ma ei saa neid hinnata kuna olin ametis saksa bürokraatiaga.  (6 lk ankeete 8 lk infot kuidas neid täita)  ja Nt. on valikus saksamaa tunnistused ja välismaa tunnistused, valikut saksamaa tunnistused välismaalt ei ole. No FU, mida ma pean nüüd tegema. Välismaa tunnistuse puhul on vaja stemplit, et saksamaa tunnistuab seda...saksamaa tunnistuse puhul on vaja öelda mis bundeslandis seda tehti -.-

15.03 Teine referaat jätkub. On pikk. Tahan süüa. Ankeetide täitmise jaoks on vaja vastuseid minu küsimustele nagu „dafuq?“ ja „häaaa?“või siis dokumente, mis on kusagil sahtlis...Hmm, mul vist läheb vaja ohverdada minu suure raha eest tõlgitud ja kinnitatud sünnitunnistuse koopia. Hmm. On palav ja umbne (samas saab homme grillihooaja avamist tähistada. Ja see tähendab ainult ühte: LIHAAA! Ja juust. Siin on üks vaga maitsev grilljuust.

15.08 referaat jätkub, on ikka veel umbne. Tahan süüa.
15.12...SUUUA
15.35 Peale jogurtit ja koolat olen ärvkel, Anatoomia, come at me bro!

15.48 Anatoomia õpejõud I. üritan teha interaktiivset seminari. Feilib kuna kõik magavad.
15.55 Pinge tõuseb...minu referaat läheneb...tum tum tum...drumroll please. 

Nii, olengi tagasi ja kohe tagasi ülikooli ellu oma rõvedalt varajaste loengutega. Ei saa aru kellel tuli see lollakas idee, teha loengud 7.30.

Tsitaat 1. professor, peale seda kui ta uniselt läks vastu lauda ja tal kukkus mikrofon maha: (kujutage ette tugevat hispaania aktsenti): Miks on vaja teha loengud kell 7.30?
Kaks professorit magasin oma loengu maha juba XD. Eriti üks, tuli pohmakaga ilma arvutita nii 45 minutit hiljem ja hakkas spontanseelt Neurofüsioloogiast rääkima. Not bad Face.

Nojh, kaks referaati teha... Sellel nädalal teen aneemiast. Grr. See on lihtsalt selline teema, mida me nii palju õppisime eelmisel semestril. Ma kujutan juba ette, kuidas ma tulen rühma ette ja ütlen, "Mu teema on aneemia" ja kõik jäävad juba magama. Hmmpftgrbr.

Ilm on ka halb...sajab vihma kogu nädalavahetus.

Ja siis...siin on üks programm, kus sind automaatselt võetakse doktorantuuri vastu peale ülikooli. Ma mõtlen, kas peaks avalduse saatma ja kas ma üldse viitsin sinna doktorantuuri minna... Kuidagi liiga palju tööd. Hmm. Valikud, valikud :D

mimimi. Lähen vist tagasi oma referaadi juurde.

Kuuks ajaks kolisin siia: http://annaausserhalbeuropas.blogspot.com/

Vaheaeg!!!

Ei suuda uskuda...viimane kord oli päris vaheaeg peale Abituri. :D Nojh, ja siis eelmistel jõuludel. Need jõulud ei loe, nad olid enne eksamit.

Selline tunne on küll et raske kivi on südamest langenud. Ma ei tea, see semester oli minu jaoks lihtsalt raske, eriti peale seda praktikat. Kogu detsember eriti, ma olin lihtsalt alati masenduses ja väsinud.

Nojh.

Neljapäeval sai siis peale eksamit (mis oli küll selline, et lükkata ainult laud ümber ja karjuda WTF, kas ma õpin zooloogiat või on mingi muu põhjus, miks ma pean kaani sülje koostist teadma ja salamanderi arengut...)

Punkte sai siis ka vastavalt vähem oodatust, aga sellest oli siis lihtsalt nii suva. Siis sai sööklas ausalt Dönerit süüa kookidega ja siis õhtul karaokega vorglühida ja öö läbi tantsida. Läksime aga kuidagi vara minema, kuna kõik 4 ülejäänud, kellega pidime taksot jagama istusid diivanil ja põrnitsesid mind :D

Reedel sai siis vahepeal magatud ja koristatud ja täiesti ära unustatud, et mu viimane anatoomia ülesanne oli eksamil korravalvaja olla. Lasin üle. :D Aga kogemata!!! Sorteerisin oma raamaturiiulit ja pesin muidu oma tuba. Siis tuli halva stiili pidu

Laupäeval oli siis veel üks magamis-koristamispäev ja pühapäeval oli lihtsalt...täiega lahe lebotamispäev, kus sai erm...üles ärgatud, linna brunchile sõitnud...kell 4 tagasi tulnud ja filmi vaadatud. 

Esmaspäeval oli siis IKEA päev, kus oli lõpuks ometi normaalen kartulipüree ja vastlakuklid - nii lahe - ja siis sai natuke värvi enda toa jaoks ostetud ja edukalt koju tassitud. Täna...sai esimesena asjana voodis filmi vaadatud, siis katsejänesena mingi imeliku katse jaosk 8 euro teenitud ja vastlapäeva - siin karnevali - vaadatud. ma pean tunnistama, ma pole veel kunagi end tänaval outsaiderina tundnud, sest mul polnud rohelisi krussis juukseid. Suht lahe oli, kogu vanalinn oli peale seda prügi täis, samas käisin kõige armsamas kohvikus, kus on 60 erinevat kakao sorti ja kõige maitsvamad koogid, mis saab olemas olla. Nii hea. 

samas ma olen nii õnnelik, et ma oma perse-pesemise-praktika lõpuni teinud olen. Nii et homme on hullumeelne pakkimispäev ja siis õhtul võibolla oma anatoomia rühmaga bowlingusse ja...neljapäeval läheb lahti - kell pool kaheksa hommikul peab bussi peal olema. :DDDD

countdown suure hirmsa eksamini käib...alla nädala on jäänud, ja hetkel on küll tunne, et midagi minu paksust mappist ja kolmest paksust raamatust pähe ei taha jääda...Samas eelmiste aastade eksamid lähevad suhteliselt hästi, nii et hetkel olen ka õppimise hoogu natuke maha võtnud... Paar päeva nädalas teen küll neid tapvaid 10-12 tunnilisi raamatukogus istumise rünnakuid, muidu aga suhteliselt tihti teen ka muid asju elus.

Nagu näiteks lennukite pileteid ostmine. Hetkel olen ikka suht laes rõõmust, et see ikkagi klappib ja sain ka üliodavad lennukipiletid. Nii et juba 23. sõidan New Yorgi (Hetkel on mu iga teine...kolmas mõtte OMGOMGOMG New York - mis on suht lõbus, kui ma näiteks histoloogiat õppin: Bronhides on rakkud mitmes reas ja toodavad lima OMG OMG New York, sügavamal on  nad aga ainult ühes reas, OMG OMG OMG New York), siis sõidan rongiga Kanadasse ja hakkan seal ühes väikses ülikoolilinnakus meditsiinilise informaatika töörühmas praktikat tegema. Peaks võib-olla ka mingi raamatu välja laenutama, kuna pole õrna aimugi mis see tegelikult endast kujutama peab.

Mõtlen ka endale võibolla sellise backpackeri kotti ostma, et ei peaks oma kohvrit igalpool tassida. Hmm. Samas ma ostsin tegelikult oma suure kohvri suvel just mõttega, et kasutan seda märtsis ära. (Aga se eon nii julmalt raske lihtsalt, kui täis on, ja ei mahu eskalaatorile ära jne.)

Täna sai ka oma kodanikuõigusi kaitstud ja külma käest täna seistud.  Ja nüüd peaks võibolla hakkama õppima...

Selles mõttes, et kui perses saab see olla, et ma peaks 3 nädala pärast kanadasse lendama ja mul pole ikka veel lõpliku ametliku vastust, kas mind nüüd võetakse või mitte?

Ja koju enne seda ma nüüd ka ei saa, kuna lennupiletid nii sitaks kallid on.

No tore on.

Le fu

Läksin trampolini trenni...panime trampolinid kokku, soojendus, ootasin oma korda, ronisin üles, kolm hüppet ja väänasin oma jala välja. Waaaaaaaai.