Reedel lendan siis (palun, palun, palun...tuhk, ära tule...võid tulla laupäeval, siis on mul ükskõik, võin jääda ka Saksamaale või bussiga tulla...) seda testi tegema ning hetkel on lihtsalt nii palju asju vaja läbi mõelda ja peas hoida, et ma lähen juba närvi ja seda ma ei tohi teha, sest testi ajaks pean olema rahulik.
*sügav hingetõmme*
Omamoodi on hirmus, minna täiesti ise reisile, mis on lisaks veel iseseisvalt korraldatud. Ühelt poolt tahaks küll kedagi endaga kaasa, samas kardan, et ma lähen nii närvi ja hakkan plahvatama ikka vähimgi asja peale, kui keegi kaasas oleks.
Ning testi teevad samas kohas vähemalt 300-500 inimest, võib-olla ka 1000 inimest, nii et selles mõttes ei ole ma kindlasti üksinda.
Hetkel...veedan oma aega mõeldes, kui hullumeelne ma ikka olen, et ma endale alati nii kõige raskemad olemasolevatest sihtidest valin. Kui ma oleks otsustanud nt füüsikat või biotehnoloogiat või keemiat õppima oleks mul hetkel suhteliselt 0 muret...isegi hinnete pärast, sest nad on zulassungsfrei või siis nii madala NC-ga, et ma ikka saaks hakkama, või mingi konkursiga, millega ma saaks hakkama. Ei, mind huvitab meditsiin. Ja isegi siis, valides ülikooli, valisin ma mitte selle ülikooli, kuhu ma saadan 19. juunil paberid ja kõik...eiii, mulle meeldib see ülikool, mis korraldab 6 tunnise ajumõrva, mille jaoks peab eraldi Saksamaale sõitma. Ning teate mida? See on üks põhjustest, miks mulle see meeldib.
Aga nojh. Rahustan end siis sellega, et isegi kui mul ei õnnestu see test, siis see on saatus, ning ma peaks siis minema kusagile mujale. Näiteks Münsterisse, sinna on ka päris raske sisse saada. Või Ulmi, sinna peaks ikka sisse saama. Kui mul eksamid ei läinud väga väga sitasti.
No comments:
Post a Comment