Väänasin jälle oma jala välja. Kui palju võib. Vihkan neid idioote, kes katsid vanalinna munakividega. Nende peal kontsadel jooksmine ei lõppe kunagi hästi. Masendav on see, et jooksin viimase bussi peale, ning ei jõudnudki selle peale, ja siis pidin oma jalaga veel tund aega kõmpima koju. Mu jalg oli siis kenasti suur-sinine-soe.

Veel masendavam on see, et ma ei suuda määrata, mis selle asja nimi on, mis mul valutab. Gah.

Nii et vetsu minek nägi niimoodi välja - voodist välja rullida, tooli peale, tooliga sõita ukseni, sealt mööda koridori ühe jala peale hüpates vetsu, sama tagasi. Homme on prepareerimine...Yay.

Nojh, õnneks see ei ole nii hull, nagu esimesed kaks korda, ehk siis juba paisetust peaaegu ei ole, ja sinine see ka juba ei ole, ainult õrnalt punane/pruun.

Täna panin ennast ka psüholoogia seminarile kirja. Kas tõesti, midagi,mida me võime actually valida. Kuigi kõik teemad on tegelikult sarnased...patsiendiga suhtlemine ja whatever veel :D

Esimesed kaks valikut on psühhosomaatiliste haiguste kohta...tahaks teada, mis nad täpselt on. Mölaaine on psühholoogia mitte ainult koolis, vaid ka ülikoolis -_- Ei ole eriti mu lemmikaine, nagu näha.